........................................................................................................... 8 Sabatihane (Aegithalos caudatus)...................................................................................8 Musttihane (Parus Ater)................................................................................................. 8 Kukkurtihane (Remis Pendulinus)................................................................................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine
EESTI KAHEPAIKSED Teele Ilves Põlva Ühisgümnaasium 7.b Rabakonn-Rana arvalis Rohukonn-Rana temporaria Mudakonn-Pelobates fuscus Järvekonn-Rana ridibunda Tiigikonn-Rana lessonae Veekonn-Rana esculenta Harilik kärnkonn-Bufo bufo Juttselg-kärnkonn-Epidalea calamita Harivesilik-Triturus cristatus Tähnikvesilik-Triturus vulgaris Tähniksalamander-Salamandra salamandra Kameeleon-The Pretender Puukonn- (3 erinevat) Härgkonn
Eriti kavala taktika on aga välja arendanud krabiämbliklased perekonnast PRINARAKNE (Phrynarachne). Nad koovad lehtede pinnale võrgendkatte, mille keskele ise asuvad, nii et ülalt vaadates meenutavad nad linnu väljaheidet. See pole üksnes maskeering, vaid on ka peibutis: need ämblikud levitavad ahvatlevat väljaheitelõhna. Valdavateks krabiämbliklaste liikideks on Xysticus ulmi, keda on ca 35% analüüsitud isendite arvust ja Xysticus cristatus – 31% isendite arvust. Enamik liike ehk 82% liikide arvust on aga niisugused, keda on leitud harva ja enamasti üksikisenditena. Allikad: A. Vilbaste „Eesti ämblikud I“, 1969. M. Chinery „Euroopa putukad“, 2005. https://et.wikipedia.org/wiki/Krabi%C3%A4mbliklased http://www.jorgenlissner.dk/Thomisidae.aspx https://ednieuw.home.xs4all.nl/Spiders/Thomisidae/Thomisidae.htm Küsimus: Mis liiki krabiämbliklast kutsutakse „valgeks surmaks“?
Eesti kahepaiksed H Eesti Ladina Harilik kärnkonn Bufo bufo Harivesilik Triturus cristatus J Eesti Ladina Järvekonn Rana ridibunda K Eesti ladina Kõre Bufo calamita M Eesti Ladina Mudakonn Pelobates fuscus R Eesti Ladina Rabakonn Rana arvalis Rohe - kärnkonn Bufo viridis
kehapikkusest. · Pruunikas-kollakas täpiline. · Levinud Lõuna-Euroopast Lääne-Siberini. · Elab leht-ja segametsades. · Tundlik kõrgete temperatuuride juures. · Vees toitub vastsetest , vähilaadsetest jne . Maismaal toitub vihmaussidest jne. · Sigimine algab,kui veetemp. on 10 C ringis. · Vastne koorub kuni 20 päeva juures, moondega areng. · Vaenlaseks rästikud , nastikud jne. Harivesilik (Triturus cristatus) · Kuni 18 cm. · Oranz kõht mustade laikudega. · Teraline nahk. · Levinud kogu Euroopas. · Elupaigaks veekogud ja metsad. · Vees toitub mardikatest , maismaal toitub harva. · Sigimine-kuni 10 päeva peale vetteminekut. · Vaenlased- nastikud , toonekured jpt. · Taluvad saastatusi.
ning pms. kõndides liikuvaid päriskonnalisi kärnkonnadeks [6]. Eestimaal elab 11 erinevat liiki kahepaiksed. Nad jagunevad kahte seltsi (saba- ja päriskonnalised) ning moodustavad neli sugukonda (salamanderlased, muda-, kärnkonlased ja konlased). Kahepaiksed Eestimaal Eestimaal elavad kahepaiksed: I. Selts: sabakonnalised (Caudata): a. Sugukond: salamanderlased (Salamandridae): i. Harivesilik (Triturus cristatus) ii. Tähnikvesilik (Triturus vulgaris) II. Selts: päriskonnalised (Anura): a. Sugukond: mudakonlased (Pelobatidae): i. Mudakonn (Pelobates fuscus) b. Sugukond: kärnkonlased (Bufonidae): i. Harilik kärnkonn (Bufo bufo) ii. Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Bufo calamita) iii. Rohe-kärnkonn (Bufo viridis)
Harivesilik Harivesilik (Triturus cristatus) on umbes 14 cm pikk sisalikku meenutav sabakonnaline. Ta nahk on kärnkonnale sarnaselt krobeline, must või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oranz, mustade laikudega. Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis areneb isaslooma seljale sigimisajal. Enne sigimist toimub vees omapärane pulmamäng: isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades tagasipainutatud saba, seda vahetevahel emase poole viibutades. Emasloom muneb 300400 muna, kinnitades need ühekaupa veetaime lehtede alaküljele. Leht volditakse kokku nii, et muna peitub selle kurdude vahele. Paari nädala pärast kooruvad munadest vastsed. Pärast sigimist lahkuvad harivesilikud veekogudest kuivale maale toituma. Vastsed võivad aga veekogudesse jääda augustini. Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne. Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta, selge veega, vähemalt ...
Lisaks apteegikaanile on arvatud selgroogsete nüüd ka paksukojaline jõekarp, eremiitpõrnikas, väike- punalamesklane, männisinelane ning mustlaik-apollo. Selgroogsetest loomadest on II kaitsekategooriasse arvatud 2 kalaliiki: säga Silurus glanis - meie suurim mageveekala, kes Eestis on oma levila põhjapiiril ja tõugjas,1 roomajaliik - kivisisalik Lacerta agilis, kes on Eestis oma levila põhjapiiril; 35 linnu- ja 13 imetajaliiki ning üks kahepaikne harivesilik Triturus cristatus. Uute linnuliikidena on II kaitsekategooria nimekirja arvatud kirjuhahk, kanakull, sooräts, karvasjalg-kakk, roherähn ja põldtsiitsitaja. I kategooria liikide täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud elupaikadest võetakse kaitse alla. III kategooria
liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10
Lotus is the National Flower of India. It is a sacred flower and occupies a unique position in the art and mythology of ancient India and has been an auspicious symbol of Indian culture since time immemorial. The State Emblem of India is in adaptation from the Sarnath Lion, capital of Ashoka the Emperor as preserved in the Sarnath Museum. The government adopted the emblem on 26th January, 1950, the day when India became republic. he Peacock, Pavo cristatus is the national bird of India. It is a symbol of grace, joy, beauty and love. Peacock is a large and majestic bird. Peacock is a colorful, swan-sized bird with a fan-shaped crest of feathers on its head, a white patch under the eye and a long-slender neck. The Banyan (Bargad) is the National tree of India - called the Indian fig tree( Ficus bengalensis) grow over a large area. The roots then give rise to more trunks and branches. Hockey is the National Game of India
on soojenenud umbes 16 °C-ni. Ladina keelne nimetus Rana temporaria Tähnikvesilik Tähnikvesilik on väike, 8...11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid. Looma nahk on sile või peensõmerjas. Ladina keelne nimetus Triturus cristatus Veekonn Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline
rasvatihane, kuid on temast oluliselt väiksem. Kollakas kõht ja hallikas laik keset rinda. Pealagi ning tiiva ja sabasuled on sinitihasel sinakad. Sinitihast võib märgata sageli okste peal selg allapoole rippumas. Pikkust on sinitihasel 10,5 - 12 cm ning tiibade siruulatus 17,5 - 20 cm ja kaalub ta umbes täpselt 10 - 13 g. Elab ta keskmiselt 3 aastat ning tema arvukus Eestis on 100 000 - 150 000 paari. TUTT-TIHANE Tutt-tihane (Lophopbanes (Parus) cristatus) pesitseb nagu musttihanegi okasmetsades, aga tema eelistab vanemat sambla- ja samblikurohket kuusikaut ja kivist männikut. Tutt-tihane on oma nime saanud ära silma paistva musta-valge kirju tuti pärast. Tutt-tihase isas- ja emaslind on vägagi sarnased. Eestis võib tutt-tihast kohata aastaringselt ainult väga väike osa nendest lendab talvel soojema paika otsima. Kellegi teisega on tutt-tihast pea võimatu segamini ajada kuna tema tutti on raske mitte märgata
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix
Röövtoidulised või taimetoidulised (osad iguaanid, kilpkonnad). Kahepaiksete ja roomajate olulisus: Kõrge biomass - olulised toiduahelas nii kiskjate kui toiduobjektidena Taimetoidulised kilpkonnad on eutrofeeruvates vee-elupaikades olulisteks taimede vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal
Pelobates fuscus Pelobates Pelobatidae Anura Amphibia Chordata Animalia Kõre Kärnkonn Kärnkonlased Päriskonnalised Kahepaiksed Keelikloomad Loomad Bufo calamita Bufo Bufonidae Anura Amphibia Chordata Animalia Harivesilik Vesilik Salamanderlased Sabakonnalised Kahepaiksed Keelikloomad Loomad Triturus cristatus Triturus Salamandridae Caudata Amphibia Chordata Animalia 4 Tähnikvesilik Vesilik Salamanderlased Sabakonnalised Kahepaiksed Keelikloomad Loomad Tiigikonn Konn Konlased Päriskonnalised Kahepaiksed Keelikloomad Loomad Roomajad
N. lendkonn Sgk mudakonlased – N. mudakonn, Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased – N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik, Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn, Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn, Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn, Bufo viridis Laurenti 6. Juttselg-kärnkonn, e. kõre Bufo calamita Laurenti 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn, Rana temporaria L. 8. Rabakonn, Rana arvalis L. 9. Tiigikonn, Rana lessonae 10. Järvekonn, Rana ridibunda Pallas 11
(Agrimonia pilosa). Paiguti kasvab haruldast vahelduvaõiest vesikuuske. Veekogudel on kopraid, kallastel leidub ka minki ja saarmast. Haanja madalsoometsadest on paaril korral püütud väga haruldast laane-karihiirt. Samuti leidub siin karu (Ursus arctos), kivinugist (Martes foina), punahirve (Cervus elaplus), kasetriibikut (Sicista betulina), rändrotti (Rattus norvegicus) jt. Haanja looduspargis on leitud harivesilikku (Triturus cristatus). Praeguseks on Haanja looduspargis teada 6 nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) ja suurvidevlane (Nyctalus noctula). Kõik nad kuuluvad II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Raskemini ligipääsetavatel kuplinõlvadel säilinud vanad kuusikud on elupaigaks
määrimine. Sarnaselt inglastega uskusid ka mustlased, et rästikuhammustuse 63 korral tuleb kinni püüda ja elutuks teha täpselt see isend, kes hammustas, ja tema lihakeha hammustuskohale asetada. Majaukse lähedale liikunud rästikut peeti surmaennustuse edastajaks. Rästikuid kasutati leeprat põdevate haigete nahaköbrude ravimisel. 4. Harivesilik ehk põhja-harivesilik (Triturus cristatus) on salamanderlaste sugukonda vesiliku perekonda kuuluv kahepaikne. Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopa aladel, mis jäävad Alpidest ja Doonaust põhja poole. Isendeid pole leitud Iirimaalt, harvad on leiud Skandinaavia maadest. Levila ei ulatu kuigi kaugele itta, ulatudes Jekaterinburgi oblasti lõunaosani. Ta on levinud Kaukaasias ja Krimmis. Eestis elab peamiselt mandriosas, eriti Kagu-Eestis. Harivesilik ei ole arvukas. Teda on 46 korda vähem kui tähnikvesilikku.
annaabi.ee 
