Harivesilik (0)

Harivesilik
Harivesilik (Triturus cristatus) on umbes 14 cm pikk sisalikku meenutav sabakonnaline. Ta nahk on kärnkonnale sarnaselt krobeline, must või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oranž, mustade laikudega. Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis areneb isaslooma seljale sigimisajal.
Enne sigimist toimub vees omapärane pulmamäng: isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades tagasipainutatud saba, seda vahetevahel emase poole viibutades. Emasloom muneb 300–400 muna, kinnitades need ühe­kaupa veetaime lehtede alaküljele. Leht volditakse kokku nii, et muna peitub selle kurdude vahele. Paari nädala pärast kooruvad munadest vastsed . Pärast sigimist lahkuvad harivesilikud veekogudest kuivale maale toituma. Vastsed võivad aga veekogudesse jääda augustini.
Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne . Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta, selge veega, vähemalt osaliselt päikesepaistelised, madalat kasvu veetaimedega (vesimünt, penikeel) ning kaladeta väikeveekogud. Oluline on ka see, et need asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nende vahekaugus ei ületaks 500 meetrit – vahemaad , mida harivesilik suudab maismaal läbida. Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa-elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal, kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses. Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge , kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest.
Harivesilikud toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, putukad) aga ka selgroogsetest (konnakullesed, vesilike vastsed, kalamaimud) keda õnnestub kätte saada. Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased. Vees on võimelised püüdma ka kiiremaid objekte. Erinevalt päriskonnadest on ka vastsed röövtoidulised süües erinevaid väikeselgrootuid.
Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Venemaal kuni Kurganski oblastini, kokku 27 riigis. Nende eluiga on hinnaguliselt umbes 25 aastat, kuid looduses saavad nii vanaks vaid väga üksikud isendid. Harivesilik on vägagi ohustatud liik.