Coelho teose "11 minutit" sisukokkuvõte (1)

Kokkuvõte
„Üksteist minutit“ jutustab loo noorest Brasiilia tüdrukust, kelle esimene süütu kokkupuude armastusega murrab tema südame. Maria on veendunud, et ta ei leia kunagi tõelist armastust ja ta on kindel, et armastus ongi midagi kohutavat, mis põhjustab ainult kannatusi. Juhuslik kohtumine viib ta Euroopasse, kus ta unistab kuulsusest ja õnnest aga lõpetab hoopis prostituudina. Tema kindel arusaam armastusest, mis on vaid põrgulik meeleheide, võtab pöörde pärast seda, kui ta kohtub ühe noore kunstnikuga. Algab tee tagasi iseenda juurde.
Maria oli üheteistkümneaastane tüdruk, kui ta armus esimest korda. Esimesel koolipäeval avastas Maria, et ta pole teel üksi, temaga koos kõndis poiss, kes elas naabruses. Nad ei vahetanud eales ainsatki sõna, ent ajapikku hakkas Maria tähele panema , et tema jaoks oli päeva kõige meeldivam osa need hetked seal tolmusel teel, janu, väsimus, keskpäevane päike, poiss, kes kõndis kiiresti, nii et Maria pidi kõvasti pingutama, et sammu pidada. Kord, kui poiss temalt pastakat küsima läks, Maria ehmus ja jooksis poisi eest. Hiljem ta kahetses seda ja lubas, et hakkab ise poisiga rääkima. Kuid siis oli juba hilja, ta oli ära kolinud. Möödus kolm aastat. Kui Maria oli viieteistkümneaastaseks saanud, armus ta noormehesse, keda kohtas kannatusnädala protsessiooni ajal. Ta märkas, et samamoodi nagu esimese poisiga, seostus armastus pigem inimese eemal- kui kohalolekuga. Maria esimene suudlus oli just viieteistkümneaastaselt. Suudlus, millest oli ta unistanud. Kuid peale seda suudlust nägi ta poissi alles kolme päeva pärast ühel peol kohalikus klubis , kus see tema sõbrannal käest kinni hoidis. Ta unustas selle poisi. Ta armus kolmandat ja neljandat korda. Suhe lõppes alati, kui ta oli veendumusele jõudnud, et see ongi õige inimene, kellega elu lõpuni koos olla. Maria oli seitsmeteistkümneaastane, kui kaotas süütuse.
Ta sai üheksateistkümneaastaseks, lõpetas keskkooli ja hakkas tööle kangapoes. Ta töötas kakskümmend neli kuud järjest, maksis iga kuu vanematele elamise eest, ja lõpuks oli see tal tehtud. Ta oli kogunud nii palju raha, et veeta üks puhkusenädal unistustelinnas, seal, kus elavad kunstnikud, riigi postkaardil: Rio de Janeiros. Maria sõitis nelikümmend kaheksa tundi bussis, võttis Copacabanas ühes viienda järgu hotellis toa. Sellest hetkest alates muutus Maria elu täielikult. Teda ootas ees teistsugune elu, kus dringiklaas maksab tuhat franki . Maria arvas varem, et neile tüdrukutele, kes raha eest voodisse lähevad, et neil pole elu muud valikut jätnud - nüüd näeb ta, et see pole nii. Ta võib öelda „jah“ või „ei“ ja keegi ei sunni teda millegagi nõustuma. Tal oli kõigest neli seiklust: kabarees tantsimine , prantsuse keele õppimine, prostituuditöö ja lootusetu armastus ühe mehe vastu. See kõik oli tema emotsionaalihulik ühe aasta jooksul.
Ta kohtas Ralfi, kunstniku, ühes kohvikus , kus too teda maalis. Nad kõnelesid veel pikalt. Maria mõistis, et see on mees, kellest ta on unistanud, mees keda ta armastab. Päevast, mil nad kohtusid, algas Maria tee tagasi iseenda juurde. Mida lähemale saabus päev, mil Maria pidi tagasi Brasiiliasse sõitma, hakkas ta kahtlema, kas ta tahab seda. Ralf Hart oli mees, keda ta armastas , kuid kellele ta ei julgenud selles rääkida. See rikuks kõik ära. Ta teadis, et ka mees armastab teda. Koju sõidu päeval lahkus Maria, Ralfile sõnagi lausumata. Esimese lennuga sõitis ta Pariisi, kust edasi koju. Lennujaamas lootis Maria, et mees tuleb ja palub tal jääda, aga see ei olnud nii. See juhtus Pariisis, kus Maria ootas lendu Brasiiliasse. See on lõpp Maria vanale elule ja algus uuele, mille ta veedab koos Ralf Hartiga.