Beauvoiri vaade naiste allasurutud seisundile – vananenud või endiselt aktuaalne? (0)

Beauvoiri   vaade   naiste   allasurutud   seisundile   –   vananenud   või endiselt aktuaalne?   Simone de Beauvoir oli tuntud kui kirjanik, filosoof, feminist ja intellektuaal. Oma elu jooksul nägi ta paljut – ta reisis väga palju (on külastanud ka Eestit) ning jõudis näha ja kogeda eri vaateid, elada üle mõlemad maailmasõjad ning sattuda erinevatesse skandaalidesse.   Tema   üks   kuulsamaid   teoseid   on   feministlik   raamat   „Teine sugupool“, mis kirjeldab Beauvoiri vaateid kõige paremini. Teose problemaatika oli 1940-50datel   väga   aktuaalne,   kuid   kuidas   on   lood   patriarhaalsusega   ühiskonnas1 tänapäeval?   Tänapäeval ei tohiks seaduse järgi Eestis enam naistel ja meestel suurt vahet olla. Kõigil   on   võrdne   valimisõigus,   võimalus   poliitikas   ja   riigijuhtimises   osaleda,   õigus saada haridust. Naine ei pea enam võtma omaks mehe ülemvõimu ja abielluma, et olla ühiskonnas austatud ning lugupeetud. 30aastaselt endiselt vallaline olemine ja karjäärile keskendumine ei tee naist väärtusetuks vaid pigem tunnustatakse taolist „mehelikku   iseseisvust“.   Üksikema   staatus   pole   enam   häbiväärne   ning   meestele pannakse   kohustuslikud   alimendid   peale.   Naine   saab   omale   teenida   samamoodi nagu meeski piisavalt raha, et end ise üleval pidada. Ka siis, kui ta on (vaba)abielus, suudab ta võrdlemisi edukalt ühendada pere- ja tööelu, sest suhtumine tööjaotusse on muutunud. Ei ole enam nii, et naine peab esmalt hoolitsema kogu majapidamise eest   –   nõudepesu,   riietepesu,   maja   puhtus,   söögitegu,   lastehoid   jmt,   hea   välja nägema ning  alles  siis  veel  soovi  korral  jõudma tööl  käia,  et  mingitki  iseseisvust saavutada.  Tänapäeva Eestis  teevad mehed  sama edukalt „naistetöid“  ja  kodune kord on üldjuhul paaride vahel võrdselt jaotatud.   Valik lapsi saada ja pere planeerimine on Eestis samuti üsnagi „kõrgelt arenenud“. Eeskujuks muule maailmale on meie valikuline emadus- või isaduspuhkus. Nüüd on võimalik ka isaks saaval meesterahval lapsega koju jääda (pärast kolme kuud) ja saada sama suurt lapsevanema palka, kui enne sai naine. See vähendab tunduvalt naiste diskrimineerimist tööandja poolt. Tööandja ei saa nii kergelt enam eeldada, et nt 25 aastast naist ei tasu tööle võtta, kuna paari aasta jooksul saab ta lapse ja siis  1 Liiga suure mahu tõttu kitsendasin teemat ning keskendun antud essees eelkõige Eesti olukorrale


jääb pikalt  puhkusele, sest  sama  võib teha ka meestöötaja.  Seega on  naistel ka varasemast suurem võimalus tööle saada erinevatesse kohtadesse.    Kuivõrd   on   naiste   tingimused   paranenud   ja   võrdsustunud   ,elame   me   endiselt võrdlemisi patriarhaalses ühiskonnas, kuid seda ei saa enam ainult meeste süüks panna.   Kuskile   on   „areng“   seisma   jäänud,   kuid   selle   arengu   takistajaks   on paradoksaalsel kombel suuresti naised ise. Kõrgharidust omandavad rohkem naised, kui   mehed,   kuid   ometi   ei   oska   nad   tihti   sellega   midagi   peale   hakata.   Kuigi   äsja nimetati   ametisse   Eesti   esimene   naispresident,   siis   poliitikas   domineerivad   ikka mehed. Asi pole selles, nagu poleks naistel seda võimalust mõjuvatele kohtadele tõusta, vaid enamik ei pürgigi selle poole. Kõrgharidusega minnakse sekretärideks, sotsiaaltöötajateks,   raamatupidajateks,   õdedeks   ja   õpetajateks.   Vähe   on naisadvokaate,investoreid, juhikohtadel töötavaid naisi, ettevõtjaid, arste, poliitikuid. Millegipärast alaväärtustab naine endiselt iseennast ning alahindab oma võimeid. Me küll võitleme selle eest, et meil oleks aega hoolitseda oma tervise ja välimuse eest ja ei peaks keskenduma ainult pere- ja kodutöödele, kuid sealt edasi oleks kõik justkui seisma   jäänud.   Siis   jäädakse   ikka   ootama   „printsi“   kes   viiks   nad   ühiskonnas kõrgemale kohale ja hoolitseks majandusliku heaolu eest, selle asemel, et end ise majanduslikult paremale järjele viia ja mingeid suuri muutusi esile kutsuda.    Patriarhaalne   ühiskond   on   endiselt   aktuaalne,   sest   naised   ise   hoiavad   seda aktuaalsena.   Vähe   sellest,   et   enamik   meist   ei   proovi   ise   midagi   korda   saata, takistame me ka teiste naiste arengut. Kui mehed hoiavad rohkem kokku ja aitavad üksteist edasi, siis naised teevad vastupidist. Naiskolleegid ei hoia kokku, vaid käib tihe   konkurents,   mitte   just   tööalaselt,   vaid   meeste   tähelepanu   nimel.   Üksteist „süüakse“ välja, sest mida vähem naisi ühes kohas tööl on, seda rohkem tähelepanu naised   meeskolleegidelt   saavad.   Juhikohtadel   olevad   naised   eelistavad   endiselt palgata   naiste   asemel   mehi   –   eeldatakse,   et   mehed   on   paremad,   targemad   ja kiiremad,   andmata   võimalust   oma   sookaaslastele,   soodustades   sellega   endiselt patriarhaalse ühiskonna püsimajäämist.   Hoolimata soolisest võrdõiguslikkusest on meil endiselt väga suur palgalõhe naiste ja meeste vahel, ka samasuguse töö eest. Millegipärast eeldatakse ikka, et naine teeb   oma   tööd   halvemini   ja   ei   vääri   suurt   palka.   Probleem   seisneb   ka   selles,   et naised   ise   alaväärtustavad   ennast   ja   ei   oska   ega   tule   selle   pealegi,   et   omale


suuremat   palka   ja   paremaid   töötingimusi   nõuda.   Me   aktsepteerime   ka   selle   läbi meeste ülemvõimu ja laseme neil otsustada oma väärtuse.    Seega   võib   öelda,   et   tänapäeva   ühiskonnas   on   naiste   olukord   kindlasti   kõvasti paranenud. Enam ei ole nii traditsioonilisi soorolle ja väärtusi. Naistele on seadusega loodud kõik võimalused, et nad ei peaks enam olema halvemas seisus, kui mehed. Meil on lisaks emapuhkusele lisandunud ka isapuhkus. Naiste elu ei keerle laste kasvatamise   ümber   –   seda   võivad   ka   mehed   teha   või   on   kohustused   ühtlaselt jaotatud. Samasugused võimalused on omandada haridust, teha karjääri jne. Kuid väga paljud probleemid on endiselt ka aktuaalsed – naised ise ei võitle enam oma soo eest. Naised ei pürgi poliitikasse, ei asuta ettevõtteid ja valdavas enamuses on ikkagi mehed juhtivatel kohtadel. Meil on suur palgalõhe. Naised on oma arengus ise seisma  jäänud, alaväärtustavad  endid ja teevad üksteist maha.  Tihtipeale  valivad nad oma mina endiselt mitte selle järgi, kes nad tegelikult on, vaid selle järgi, kuidas mehed neid määratlevad.