„Seitse venda“ Aleksis Kivi (2)

„ Seitse venda“
Aleksis Kivi
Romaani aine on võetud läinud sajandi esimese poole Soome külaolustikust. Seitsme häme venna juhtumusterikka elu kaudu avaneb soome talupoja luumus, elulaad, igapäevane töö, ptriarhaalse külakogukonna lagunemine ja maakodanluse kujunemine. Riivamisi on vaadeldud talurahva suhteid mõisaga. Hea pildi saame haridusoludest, kommetest ja tavadest , põlluharimisviisist ning teistest elukülgedest. Arengut uueaegsesse külaühiskonda on näidatud seitsme venna põgenemislooga ühiskonnast ja nende järkjärgulise tagasipöördumisega, mis ühtlasi kujutab endast romaani faabulat.
Sündmuskohaks on Lõuna-Häme, kusjuures paljud paigad kuuluvad äratuntavalt kirjaniku kodukanti. Tegevus vältab küllalt pikka aega – 15-20 aastat.
Kivi kunstnikuanne ja tema teose peamine võlu seisneb seitsme vennakese kujudes. Nagu peaslkirigi osutab, moodustavad vennad peategelaskonna. Nad elavad ühist elu, mured ja hädad on neid tugevasti ühte kõitnud, palju kokkulangevat on nende tunde- ja mõttelaadiski. Ent ühtaegu paeluvad lugejat seitse isikupärast karakterit.
Vendade ühisomadusist on tooniandev ürgne vabaduskirg, mis kutsub metsade ja vaba elu poole. Tõeliste looduslastena talitavad nad tujude ja meeleolude ajel , kuid ikka ühtses vennavaimus.
Loomusunnilise talitusviisi tõttu ripub vaenukirves mõnikord õige ähvardavalt vennaste peakohal. Hirmsad on Juhani sõnad, kui selgub , et vendade südamed ihkavad ühe neiu järele:
Poisid, poisid, Jukola vennaskond ja mu suur suguvõsa! Nüüd lüüakse, ja maa ning taevas väriseb! Nüüd, kulla vennad, nuga, kirves või puuhalg, ja üks kõigi vastu ning kõik ühe vastu kui seitse sõnni! Olgu siis nii! Puuhalg on minu sõjariist, selle oksiku haaran mina, ja süüdistagu see iseennast , kelle kolp sellest pirru kisub.
Ometi ei kujunda põhimuljet vendadest negatiivsed omadused. Küllap seepärast, et märkame üsna alguses peale nende loomuse head tuuma. Karmi koore alla peitub soe süda ja õiglane meel. Riiakus ja taltsutamatus taltuvad, kui keegi oskab vendade südamekeeli puudutada ja heatahtlikku nõu anda. Rahumeelse vahetalitaja osas näeme sageli Aapot. Võta oma süda pihku ja sosista ta kõrvu mõistuse keeli, soovitab Juhanile, kelle südame verine tiik on ägedasti lainetamas. Õiglustunne hoiab ära kõige hullemad sõgedused isekeskis ning aitab lõpuks ka ühiskonnaga suhteid sobitada. Otse hämmastav on kivi oskus oma tegelasi loodusega ühendada. Loodusekujutus on poeetiline ja pildirikas, kuid mitte kunagi sihitult ilutsev. Ürglooduslik ümbrus on osavõtja vendade elust.
Vendade looduslähedus, eriti Lauri võitmatu ihaldus metsade rüppe, annab tunnustust nende looduslapselikust loomusest. Loodusjõudude karm käsi kohtleb neid tihti rängalt, mõnikor dtuleb allagi vanduda-asjaolu, mis teadmiste nappuse kõrval aitab seletada ebausupuhanguid ja hirmusegaseid elamusi. Loodusinimestele tunnuslik elumõistmine ja fantaasia väljendub ka lüüriliste muinasjuttude ning legendide harrastamises, mille peamiseks esitajaks on sõnaosav Aapo.
Nagu toonitatud, on vennaskonna näol tegemist- paljudele ühisjoontele vaatamata-seitsme isikupärase karakteriga. Vaatleme neist lähemalt vanimat ja noorimat- Juhanit ja Eerot.
Juhani on loomult taltsutamatu, äkiline ja põikpäine. Me näeme seda keevalist vanemvenda, keda Lauri nudipeaga sõnniks nimetad, alatasa ühest meeleoluäärmusest teise langevat. Kuid ägedaimgi sööt taltub kiiresti, andes maad härdale meeleliigutusele. Su läve, su pühkmehunnikut tahaksin nüüd suudelda , hüüab Juhani kodutalu mahajättes.
Juhanitr pole õnnistatud lahtise peaga, aabits nõuab talt pööraseid pingutusi . Kuid tüüpilise soomlasena on ta töökas ja püsiv. Tema isik põhjustab rohkesti kõne- ja situatsioonikoomikat. Me naerame südamest Juhani jutu üle härrasrahvast, kes sööb, kaltsud rinnal, ega oska pärast einet lusikatki puhtaks lakkuda. Omajagu koomikat on Juhani sagedastes enesehaletsemistes. Hih! Seal on kogu see põrgu härraslik toredus, seal on see kohutav kirjatarkus ning hirmuäratav auväärsus. Nüüd kangestuvad kõik mu liikmed ja mu jalad panevad armuheitmatult vastu. Ah! Mis pean ma tegema sel timukatunnil, mis ma pean tegema, teie õnnetu vanem vend? Halab Juhani kirikumõisa-retkel.
Nautimisväärne on Juhani kõne rahvapärane lopsakus. Kõige sagedamini sajab sõnarahet vanema venna suust üleannetu Eero kaela: Jah, torgid jälle, sinaohakas meie nisupõllus, sina kibe juuretis Jukola kristlikus veljetaignas, sina okassiga, okaspõrsas, sina konn!
Eero, Jukola pesamuna torked ärritavad tõepoolest kogu vennaskonda: ...väike Eero-tirts on peenike , terav ja torkav naaskel.Jha, ta „torkab“, torkab õige väledalt ja pillab enese ümber pisikesi haaknõelu, see jõnglane, lausub Lauri. Mõnikord valab see naasel vendade sõnatulekahjusse õli juurde, et siis asja koomilist külge nautida. Nii näiteks aabitsaõppimise puhul, milles noorim võsu on märgatavalt edukam. Ometi teeb ka Eero oma nooruslikus õhinas kõik tembud vendadega kaasa. Vanemas eas saab Eerost tunnustatud ühiskonnategelane, kes haridused edendamiseks ei põlga tööd ega vaeva.
„Seitsme venna“ ülesehitus määrab põhiprobleemi-peategelaskonna (seitsme venna) kohanemine ühiskonna eluga, millele kõrvalintriigina liitub vendade omavaheliste suhete jälhimine. Lahendus on antud üksteisele sisuliselt järgnevate episoodidena, mille hulgas leidub hoogast tegevsut, näidendilist dialoogi, muinasjutte, muistendeid , laule. Vahelepõimingud küll kahandavad sündmustiku hoogu, kuid lisavad teosele ka võlu ja väärtust. Õnnetunult on kasutatud kontrastivõtet nii tüüpide kui ka tegevustiku kujundamisel. Vendade vastandamine põhiomaduste alusel (Juhani-Eero, Juhani-Aapo) teravdab karaktereid ja tekitab koomilist elevust. Romaani lõpposas, mis esitab kokkuvõtteid seitsme venna eluaastatest, muutub esitusa ülelibisevaks, vastuolusid tasnadavaks.