hinge põrgusse viia. Faust nõustub, kuna on kindel, et sellist hetke ei saabu kunagi, kui ta õnnelik oleks. Kui Faust lõpuks tunnistab, et ta on õnnelik, otsustab kurat ta hinge röövida ning asjasse sekkub jumal, kes viib Fausti hinge taevasse. A.Puškin „Jevgeni Onegin on rikas hellitatud noormees, kellel on elutüdimus Armastuse maha laitmine esimesel Värssromaan Onegin“ kõikidest pidustustest ja hõlbuelu nautimisest. Sõites korral võib hiljem valusalt kätte maale onu pärandust vastu võtma, tutvus ta seal maksta – kahetsus. Tatjanaga, kellele ta silma hakkas. Suures armuvalus Tatjana truudus ja kohustus
Punane ja Must Versioon 1 Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane
Inimeste elu pole läinud sugugi kergemaks. Ta leiab, et tema ühiskonna moraalse allakäigu põhjuseks on ebavõrdsus. Ta esitab sellega seoses ???: ühiskonna ülesehituse idee. Riik koosneb inimestest, mitte Jumalast. Rousseau räägib sellise kunsti vastu, mis tegeleb ainult naudinguga ja ignoreerib moraali. „Kiri D’Alembertile“ räägib ta, et teater on selline jõud, mis rikub ühiskonda. Ta nägi ka kunsti sellena, mis aitab kaasa sellele taandarengule. Leiab, et kunst (teater) on silmakirjalik. Ta teeb erandi tantsule ja muusikale. Kõige puhtamaks ja täiuslikumaks kunstivormiks nimetab ta muusika. Rousseau on palju mõelnud ja kirjutanud kasvatuse üle (näitena romaan „Émile“ 1762). Ta arvab, et kasvatuse ülesanne on teostada talle loodusest antud algeid. Inimest ei saa suurel määral kasvatada vastuolus tema loomusega. Rousseau nõuab, et looduse vastu ei tohi kasutada vägivalda. Kasvataja peab kasvatatavale sisendama kaastunnet, inimlikkust
Peab õpetama oma kasvandikke, kuidas luua enesele nii palju kui võimalik." Väline koor ei pruugi olla alati tõde inimese kohta. See jätkub ka 19.saj realismis. Vaated kirjandusele ja kunstile: ,,Ma ei taha milline isa sooviks, et tema pojast saaks luuletaja. Kui pojast saab siiski edukas versisepp, siis mõeldagu sellele, millises seltskonnas ta käima hakkab ja raiskab oma aja ja raha. Õhk on seal meeldiv, kuid pinnas viljatu." Klassitsistlik kunst taandub ja asemele tuleb midagi muud. Klassitsistli kunst nõudis jäika vormi, kõik peab olema zanripuhas, kuid valgustuse vältel toimub järk-järguline liikumine nendelt nõuetelt ära. Alexander Pope. Domineeris riiklik, kuningakoja kirjutav autor. Oma eluajal väga tähtis, aga hiljem kirjanduses esile ei tule. Vormivõtetest loobumine kuni romantilise mässuni mingit vormi pole olemas jne. Kirikuga kõik korras, anglikaani usk, muud usud võivad ka olla. Mingit
kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
Õudust, kuritegusid, halastamatuid haigusi (inimesed muutuvad sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, naine sünnitab põrsad, saatan muudab nunnakloostri bordelliks) Kole-kole. Sümboliseerib aja õudust ja inimese abitust. Samas aga lendavad imevaibal kolm rüütlit ja otsivad oma unistuste saart Hellolit. Ei leia, aga lootus jääb. Följetone kirjutas palju just aastail 1918-1922. Peamiseit kirjandus, kunst, kultuur. Eriti skandaalseks kujunes Underi ja Adsoni vastu sihitud Sinises tualetis daam. 1924-1944: Vastu hommikut (novellikogu, 1926) Ristisõitjad (novellikogu, 1927) Poos ja ülepakutus kadunud, kohatine sügav pessimism, aga sellest hoolimata ei saa Gailitist realisti. Tööde põhitoon lüüriline, sekka kriitilisust, koomikat ja pisut groteskigi. Näiteks Viimne romantik, peategelaseks vaimugeeniusest kukk, tõeline aristokraatlind Kerill-Kerkerill
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
«Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.» 1 1 «Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Lienarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle ainult, et ta nimetaks teid «härraks».» Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt mööda oli, vaatles neid naeratades: «Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?» «Oh, ei midagi!» vastas Gisquette. «Mitte midagi!» lisas Lienarde. Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta. «Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?» «Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu. «Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?» «Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!» «Tal on tore habe!» ütles Lienarde
6 traditsioonilisi võtteid kasutades (nt väliselt nähtavate ilmingute kirjeldamise kaudu). Ilu ja armastuseihaldust on ilmestatud ka loodusteemaga. Siirus, lihtsus, rahvaluulelähedus. Eleegia – kurvameelne, tundeline. Tundelüürika, armastuslüürika. Autori enda tunded, läbielamused Noored luuletasid, kuna neil on veel värsked tunded. Kuidas noormees võistleb, otsib tähelepanu, on ka rõõmsamaid kokkusaamisi, aga siis jälle kurvastus. Luule on raske ja kurblik, kannatav. OVIDIUS – Rooma eleegia silmapaistvaim esindaja. Ovidiust peeti tundelüürika meistriks ja teda ei ületanud Roomas enam keegi. Augustus nõudis vanade väärtuste hindamist ja kõlbelist elu – karsklust ja kasinust. Eleegia käsitleb peamiselt armastust ja sellega seostuvaid kannatusi. Nukrus lahusoleku pärast. Armastatu truudusetuse pärast kurtmist
jõude ja -juhtumisi. Õudust, kuritegusid, halastamatuid haigusi (inimesed muutuvad sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, naine sünnitab põrsad, saatan muudab nunnakloostri bordelliks) Kole-kole. Sümboliseerib aja õudust ja inimese abitust. Samas aga lendavad imevaibal kolm rüütlit ja otsivad oma unistuste saart Hellolit. Ei leia, aga lootus jääb. Följetone kirjutas palju just aastail 1918-1922. Peamiseit kirjandus, kunst, kultuur. Eriti skandaalseks kujunes Underi ja Adsoni vastu sihitud Sinises tualetis daam. 1924-1944: Vastu hommikut (novellikogu, 1926) Ristisõitjad (novellikogu, 1927) Poos ja ülepakutus kadunud, kohatine sügav pessimism, aga sellest hoolimata ei saa Gailitist realisti. Tööde põhitoon lüüriline, sekka kriitilisust, koomikat ja pisut groteskigi. Näiteks Viimne romantik, peategelaseks vaimugeeniusest kukk, tõeline aristokraatlind Kerill-Kerkerill. Aga ei saa
Teose lõpus leiab Böttcher oma naise, ent see, keda ta enda ees näeb, ei vasta tema ootustele. Tema naine oli olnud tüse ja matsakas, just selline nagu Böttcherile meeldib, ent nüüd leidis ta eest kondise varju. Böttcher jääb segadusse. Proua Lieser- Elisabethi korterikaaslane, südamest fasist ning valmis iga kell kedagi ära andma. Just teda süüdistab Elisabeth oma isa sattumises vangilaagrisse. Professor Pohlmann Ernsti kunagine usuõpetaja. Temalt püüab noormees saada vastust küsimusele, kas ta on kurjategija ning kuidas saada lunastust. Pohlmannist kujuneb teose jooksul Graeberile tugiisik. Teose lõpus võtab gestaapo professori kinni. Alfons Binding Ernsti kunagine koolivend, kõrgel positsioonil ühiskonnas. Alfons imetleb Ernsti, kuna tema on ainuke, kes temalt midagi ei taha. Binding võiks kasvõi oma sokid jalast anda, et aga Ernstil parem oleks. Nii mõnigi kord toetab ta Graeberit söögipoolisega, et sõdur neiuga õhtustada saaks
Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale. Seejuures rõhutati ka Petersoni noort iga: Kristjan Jaak sobis hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässuline noormees, kes pidi elust lahkuma ülekohtuselt vara. Petersoni luule K. J. Petersoni luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Ta ei kirjutanud nii, nagu oli üldiselt kasina haridusega maarahvale seni kirjutatud, vaid üritas luua eesti keeles nimelt nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Klassikalistes luulezanrites ja vormides
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
