50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-01-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
98 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
jt15
Õppematerjali autor
AUTOR TEOS SISU MÄRKUSED W.Shakespeare „Romeo ja Teineteisesse armuvad Romeo ja Julia, kelle sugulased on põlised Armastus võidab kõik. tragöödia Julia“ vihavaenlased. Seetõttu on nende koosolemine võimatu; nad tahaksid Ohverdused abielluda, aga ei saa. Julia lepib apteekriga kokku järgmise plaani: Julia armastuse ja võtab rohtu, mis annab talle surnu välimuse. Enne tema maha matmist koosolemise nimel. varastab Romeo ta ja päeva pärast ärkab Julia taas ellu. Nad sõidavad ära Pikkade suguvõsade kaugele oma sugulastest ja abielluvad. Romeo usubki, et Julia on surnud. vaheliste tülide tõttu Ta l?
Punane ja Must Versioon 1 Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane
Loodusteema sees tulevad 18. sajandi lõpul ka talueluluuletajad. Sajandivahetuse muudatused proosas: Hakkab peale samuti sentimentalismiga. Autorid tahavad kirjutada tegelaste tunnetest. Tekkis ka meelelahutuskirjandus, kuna lugejate arv suureneb. Lisaks sellele tekib ka erootilise maiguga kirjandus -> Inglismaal kannab see nime gootikirjandus, mis läheb ka ilusti romantismi sisse. Näide: Edgar Allan Poe. Prantsusmaal oli erootilise maiguga must romaan. Saksamaal röövliromaan. Gooti juured on euroopa kultuuris sügaval. Renessansikoidikul hakkasid euroopa ühiskondades inimesed panema tähele meid ümbritsevaid (antiik)varemeid. Hakati neid varemeid uurima, säilitama ja ka taastama. Romantismiaegne kontseptsioon ongi see, et varemed on ilusad. Neis on teatav müstika, salapära. See vana hoiak säilib tänapäevani (nt meie Toome varemed, Jaani kirik), restaureerimine. 18
inimene seal, karjapoiss kükitab heinakuhja all, peremees hoiab näljas. (Meie oma luule algab saksa romantismist). Toimuvad sajandivahetuse muudatused proosas. Algavad sentimentalismist. Autorid tahtsid kangesti rääkida inimeste tunnetest. Kirjandust hakkas saama väga palju rohkem. 18. saj teisel poolel tekib meelelahutuskirjandus. Tekkis kõigis euroopa maades. Edgar Allan Poe gootiromaan. See oli kirjanduses mainstream. Igal maal oli midagi omast - Prantsusmaal oli erootilise maiguga must romaan, Saksamaal röövliromaan. Gootika on pragugi populaarne. 10a tagasi väga popp - seriaal,,Vampiiritapja Buffy". Gootika juured on väga sügavad Euroopa kultuuris. See algas renessansi koidikust. Avastati et see on seotud ka ajaloo tunnetuse tekkimisega avastati,et meid ümbritsevad antiikvaremed. Petrarca hakkas neist esimesena rääkima. Tekkis järjest suurenev huvi vanade varemete vastu alguses Rooma. Valitses
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
«Head ööd, elektoriproua!» «Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal kapiteeli lehtede vahel kükitas. ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Mus-nier sosistas kuninglikule köösnerile Gilles Lecornule kõrva sisse: «Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem 1 Hallide tuunikatega (lad. k.). 2 Pigemini hallide nahkadega vooderdatud (lad. k.). 3 Neli teenarit (lad. k.). 4 Ehk ühe mürtsu (lad. k.). 6 Ratsaniku taga istub must mure (lad. k.; Horatius). 17 pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud leiutised: suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp on ligidal.» «Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles karusnahakaupmees. Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend. «Ah!... » hüüdis rahvas nagu ühest suust. Skolaarid jäid vait
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid