„Punane ja must“ Stendhal (1)

PUNANE JA MUST
Stendhal
 
Määratud virelema väikekodanliku ajastu läppunud õhkkonnas, mõtles Stendhal oma esimese suure romaani "Punane ja must" tarvis välja tegelaskuju, kellel on temaga sarnane saatus ja kes püüab ajastu vahenditega selle vastu võidelda. Julien Sorel on puusepa poeg, kena noormees , kes ei kõlba käsitööliseks, mille tõttu teda kodus narritakse, ja ta plaanib üha kindlamalt tõusta kõrgematesse ühiskonnakihtidesse. Julien tahab iga hinna eest au ja kuulsust , samas väga hästi teades, et peab selle eesmärgi nimel oma parema mina alla suruma, hakkama silmakirjatsejaks. Teesklusest peab saama tema kunst ja tasuks olgu võim ja kaunite naiste armastus. Kas mitte kõik auahned noormehed ei lähe seda teed? Kas selleks, et kuuluda kõrgemasse seltskonda, ei tule mitte alati valetada, petta ja võrgutajana läbi lüüa? Loo lõpul ütleb Julien endale: "Kaasaegsete mõju haarab mind enesega kaasa. Kõneldes üksi iseendaga , ainult kahe sammu kaugusel surmast, olen ma ikka veel silmakirjalik…Oo 19. sajand!" 1830. aastal ilmunud romaani alapealkirjaks ongi "XIX sajandi kroonika".
Stendhal tundis end renessansiinimesena, kes on sattunud valesse sajandisse. Kuna tegelikus elus nappis suurust ja ülevust, pöördus ta ooperi poole, kus võimsad tunded ja õilsad teod olid veel võimalikud, ja nii saigi Milano La Scala paigaks, kuhu ta oma mõtete ja unistustega põgenes. Ja loomulikult kuulus tema armuelu peategelaste hulka lauljanna. Stendhali andumus erootikamaailmale aitas tal luua imelisi naistegelaskujusid. Julien Soreli suurele armastusele proua de Rênali vastu on kogu kirjandusloost raske võrdväärset leida.
Proua de Rênal on provintsilinnakese Verrières'i meeri abikaasa, kelle juures Julien koduõpetajana tööle hakkab ja õpib tundma ja läbi nägema juste milieu mängureegleid. Noor õpetaja ja majaproua armuvad teineteisesse. Ilus, naiivne , mitte enam noor proua de Rênal elab imestades läbi oma esimest tõelist armastust, Julien on alguses ainult "vallutamise" peal väljas. Aga siis haaravad ka teda tõelised tunded. Lugu lõpeb traagiliselt. Julien usub, et proua de Rênal reetis ta, ja tulistab naise pihta. Naine jääb ellu. Isegi tapmiskatse ei suuda purustada tema armastust. Ka Julien järgneb veelkord südame häälele. Kui ta vanglas hukkamist ootab, mõtleb ta ainult armastusele. Ta üritab pöörduda jumala poole. Aga ta ei suuda. Isegi niisugune katse tundub teesklusena. "Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu mind, vaid see, et proua de Rênali siin ei ole. Kui mul tuleks Verrières'is nädalate kaupa tema maja keldris peidus olla, et teda näha saada, kas ma siis ka haliseksin?"
Julien õpib ühiskondlikul redelil tõustes tundma ja armastama veel teisigi naisi. Ühe soosija tütar, võluv ja võitlushimuline Mathilde de la Mole , kes on tehtud samast puust nagu Juliengi ja kes ei taha samuti keskpärasusega leppida, äratab temas vihaga segatud kire. Aga proua de Rênal jääb Julieni päikeseks. Julien Sorel sureb tapalaval.
Romaan põhineb tõestisündinud lool . Hulljulged ja ülivõimsad pidid Stendhali ettekujutuse kohaselt olema mitte ainult sõjakäigud, poliitika ja kunst, vaid ka armastus. Ja kuna Julien elab ajal, mil hinnatakse ainult kompromissivalmidust, peab ta vähemalt südameasjades endale lubama midagi, mis ei oleks poolik . Kuigi Stendhal armastas grandioossust, oli ta vabariigi pooldaja ja omal moel koguni feminist. Ta uskus, et naised on sama andekad kui mehed, pidas nende tähtsusetust avalikus elus kasvatuse tagajärjeks ja kutsus naisi üles õppima duelleerimiskunsti, et solvamise korral saaks nad astuda kahevõitlusse. Sõna "punane" romaani pealkirjas viitab tõenäoliselt Julieni poliitilistele veendumustele: ta jagas lihtrahva seisukohti, kelle hulgast ka ise pärines. "Must" tähistab preestrikuube, millesse Julien, kuigi ta ei olnud usklik , pidi riietuma , et saavutada vaimulikuna ühiskondlikku lugupidamist.
Stendhali stiil sai postuumselt suure imetluse osaliseks . Romaanikirjanikul on õnnestunud siduda peenekoeline paatos vaoshoitud iroonia ja kaine vaatlusega. "Ma tean ainult ühte reeglit," on Stendhal öelnud, "stiil ei ole kunagi liiga lihtne ja selge." Ta uskus, et kui kirjutab "lihtsalt ja selgelt", on lootust, et teda mõistetakse, kuigi ei pidanud seda kuigi tõenäoliseks. Ilmselt tahavad tema teoseid lugeda ainult need vähesed õnnelikud, kes suudavad tema sõnumit mõista. Ja Stendhalil oli õigus. Aga aja jooksul tuli neid "väheseid" üha juurde.