traditsioonidele ning soovitakse iga hinna eest uut luua. 6. Kirjelda modernistlikku kirjandusteost ja slle valmimist. Teos on kirjaniku väljamõeldis, selle sisu ja vormi loob autor oma reeglite järgi. Puudub klassikaline kompositsioon- algus, keskpaik ja lõpp. Algus ja lõpp avatud. Lugeja avastab seoseid tagantjärgi. Sündmuste kronoloogia lõhutud. Muutub vaatepunkt- jutustaja pole kõiketeadja ja hinnanguteandja. 7. Mis muutus modernistlikus kirjandusloos lugeja jaoks? Realistliku kirjanduse puhul mõistis lugeja kohe teksti, modernistliku kirjanduse puhul võib see pidevus katkeda ning seoseid saab avastada tagantjärele. Lugeja ei teaadmid mis teda ees ootab, autor ei piiranud end mingite reeglitega. Lugeja hakkas ka ise tekstiga mängima, unustades autori Fragmentaarne tekst (modernistlik proosa)
Lastele mõeldud looming ,,Aatomik", ,,Küberneetline karu" jne. Lindgreni raamatute tõlkija). Silvia Rannamaa (,,Kadri" (1959) ja ,,Kasuema" (1963) eesti noorsookirjanduse algus. Mõlemad teosed seovad realistlikku ja romantilist laadi. Aino Pervik (,,Kersti sõber Miina"), poistele suunatud tekste samas ajas ka Parijõgi), Eno Raud (,,Roostevaba mõõk", ,,Sipsik" jne. Tegelane ja kujutletav adressaat nendele, kes pole veel murdeikka sisenenud). Sulaaja draama Lavale jõuavad Smuuli esiknäidend ,,Atlandi ookean" ning Ranneti ,,Südamevalu", laiemat tähelepanu äratab Liives kolmik, kelle näidendid moodustavad järgmise kümnendi lavakirjanduse tuumiku, esindab stalinistlikust sotsialistliku realsmi paradigmast eemaldumise variante. Elusarnasuse printsiip realism taaassünnib. Tagasipöördumine olmerealismi juurde (Liives). Juhan Smuul (1965. a Polkovniku lesk, Kihnu Jõnn)
Semper, Suits, deformeeritud pilt. Aleksander Tassa, Tuglas, Under Luule 20. Saj alguses 20. saj eesti luules etendasid rolli eelkõige Noor-Eesti aja autorid.(Suits, Ernst Enno, Villem Ridala. Nende looming järgis uusromantilist eriti sümbolistlikku kujutluslaadi ning oli temaatiliselt mitmekülgne. Siuru luules oli kesksel kohal armastus, esile kerkisid Under ja Visnapuu. Eesti sümbolistlikku luulet mõjutasid prantslane Baudelaire, sakslane Rilke, saksa kirjanik ja filosoof Friedrich Nietzsche. 1920 aasta paiku tekkis ajaluule mis väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Aja-nimelt ahistava aja-kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuse pealkirjas. 1920 aastate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Kirjutatakse palju globaalse katastroofi teemal, räägitakse maailma lõpust.
Sellest tulenes kultuuriinimese kõrge prestiiz. 1990ndate algul olid paljud kirjanikud riigikogus, kuid ei jäänud sinna kauaks, poliitika polnud enam see, millega nemad olid harjunud ideaalid vs pragmaatiline tegevus seadusloome näol. Taasiseseisvumise järel avati palju panku, kõrgkoole, ajalehti uued olud lubasid inimestel oma aktiivsust mitmekesisemalt väljendada. Kultuur jääb selle foonil veidi tagaplaanile, on üks valdkond teiste valdkondade kõrval. 90ndate kirjandus pole enam poliitika. Poeedid asendatakse poliitikutega. 2. Kaks arusaama kirjandusest: etnosümbolism ja etnofuturism. Mõlemad suhestuvad rahvuslikkusega, esindavad erinevaid ideid rahvusest. Etnosümbolismi 1970.1980. aastate üks põhivoole, selgeima kuju sai luules (ka laul, romaan). Etnosümbolistlikul luulel oli mnemotehniline ja mobiliseeriv funktsioon, tema keskmeks oli etnilise identiteedi jaatus. Selle puhul räägitakse rahvusest totalitaarses riigis, oli tabu
Lagunes, sest sõjaaeg, mis tõi omakorda pettumuse euroopalikus kultuuris; kirjanikud toetasid sõda; olid juba kujunenud iseseisvateks isiksusteks. Siuru 1917-1919 Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Friedebert Tuglas, August Alle, Johannes Vares Barbarus. Ühendas uusromantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine. Sisu: pearõhk luulel- luule uus tase, kõrge esteetika, vastukaaluks elu tegelikkusele, loodus ja armastus, individuaalsed, tähtis vorm. Juhtmoto: "Carpe diem!" impressionism, sümbolism. Korraldasid tuluõhtuid (25.sept 1917 Estonias, Viljandi, Tartu) Väljaanded: 3 albumit (J.Oks, E.Verhaern, saksa ekspressionistid). Adson "Henge palango", Visnapuu "Amores", Semper "Pierrot", Under "Sonetid", Gailit novellikogu "Saatana karussell" Tähtsus: armastusele anti uus suund (sensuaalsus, erootika), vormi rõhutamine, aitas kujuneda luuletajatel
Üks tuntumatest Luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised rahvusliku ärkamisaja tegelastest oli Johann oodid, elurõõmsad karjaselaulud e. pastoraalid. Voldemar Jannsen. Jannseni tegevus rahvuslikul Oodides tugineb kreeka-rooma ja saksa eelärkamisajal ja ärkamisajal. J. oli pärit Vändrast. luuleteostele. Ülistab inimmõistust, -vaimu, 1857 asutas ta Pärnus ajalehe «Perno Postimees», sõprust, armastust. Oodides luule ja millest algab järjepidev eesti ajakirjandus. 1863. luuletajamotiiv. Retoorilise üleolevusega räägib aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas laulja suurest missioonist. "Kuu" - värvikad välja andma uut ajalehte, mis siiski oli samas epiteedid, metafoorid, kordused, looduslähedus - stiilis eelmisega: "Eesti Postimees". See saavutas pilt eesti maakeelest
Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism)
Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest). Draamakirjanduse tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia, ja draama. KIRJANDUSE PÕHIMÕISTED TEEMA teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ja nende ülesanne on peateemat toetada. IDEE kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. SÜZEE teose kunstiliselt korraldatud sündmustik. Süzeel on
Kõik kommentaarid