Balti Riikide ja Rahvaste võimalused ja valikud II ms-s (0)

Balti riikide ja rahvaste valikud ja võimalused II maailmasõjas

On üldlevinud arvamus, et sõja tulemusi mõjutavad riikide taktikalised käigud ning hea riigijuht . Enamik riikide kohta, mis osalesid II maailmasõjas, see ka kehtib. Kas Balti riikide saatus sõltus samadest faktoritest?
23.08.1939 sõlmisid Natsi Saksamaa ja NSV Liidu esindajad Molotovi –Ribbentropi pakti, millega jagati Euroopa kahe riigi mõjusfäärideks. Eesti ja Läti jäid Nõukogude Liidu mõju alla, Leedus algselt Vilniuse piirkond, hiljem ka kogu Leedu. Kõikide riikidega toimiti sarnaselt, et sealne võim kukutada ning Nõukogude-meelne valitsus võimule saada. Mina leian, et siinkohal otsustati Balti riikide saatus juba ära, kuna neil ei olnud sõnaõigust oma saatuse määramisel.
Esimeseks taktikaliseks käiguks NSV Liidu poolt oli Baaside Leping, mis esitati kõikidele kolmele Balti riigile. Eesti kirjutas alla baaside lepingule 24. Sept. 1939, millega lubas oma territooriumile Punaarmee sõjaväelised baasid, lisaks soomukid ja tankid . Sarnased lepingud sõlmiti kõikide Balti riikidega. Arvan, et Eesti oleks pidanud käituma Soome eeskujul ja baaside lepingu sõlmimisest loobuma. Samas, oleks tagajärjed Eestile olnud palju raskemad, kui need olid Soomele.
Moskva süüdistas balti riike baaside lepingu rikkumises ja nõudis nende suurendamist. Baltimaade piiridele koondati ligi pool miljonit punaväelast. Sellega oli tagatud piisav sõjaline võim, et esitada Balti riikidele ultimaatumid. Eestile estitati ultimaatum 16. juunil, millega nõuti baaside suurendamist ja moskvale sobivama valitsuse moodustamist. Kuna Piiride sees ja piiri taga oli nii palju punaarmeelasi, oleks sõdimine olnud Eestlastele surmav . Siinkohal oli näiline valik, kas alistuda või sõdida ja ma arvan, et kumbki valik ei oleks midagi muutnud, sest NSVL -l oli omad kindlad plaanid ning väed oleks sisse toodud niikuinii. Antud juhul, tehti seda väiksemate kaotustega, kui oleks sõdima hakatud.
Juunipööördega kindlustati Eestis võim. Sarnaselt tegutseti ka Lätis ja Leedus. Inimesi ärgitati tänavatele protestima. Moodustati uus, NSV Liidule sobiv valitsus. Eestis oli selleks Johannes Varese valitsus. Toimusid valimised, mis olid puht nõukogudelikud. Ka siinkohal ei olnud inimestel valikut. Valimistulemused häältest ei olenenud. Mind paneb mõtlema, mis oleks saanud siis, kui K. Päts oleks riigist lahkunud ning Eesti Vabariigi okupeerituks kuulutanud, samas poliitilist varjupaika taotlenud nt. Soomes. Siis ei oleks tekitatud maailmale muljet, nagu Eesti oleks ise vabatahtlikult NSVL-ga liitunud. Samas Teherani konverents ei andnud Balti riikidele lootust, et abi on läänest oodata.
NSVL põhiseaduse eeskujul koostati uued põhiseadused, juhtiv roll ühiskonnas läks kommunistliku partei kätte. Eestis sai partei esimeheks Säre.Seadused muudeti sarnaseks NSV Liidu omadega, politsei asendus miilitsaga ja majanduses algas natsionaliseerimine. Et inimesi kolhoosidesse sundida , toimusid massiküüditamised. 26. märtsil 1949 küüditati Eestist 20 000 inimest, Lätist 43 000 ja Leedust 33 500 inimest. Kuigi osa inimesi oli valinud võitluse võimu vastu, metsavendluse kujul, ei omanud see riigi tasandil eriti suurt tähtsust.
Ka pärast II ms ei olnud Balti riikidel valikut. Jalta konverentsil, nagu Teherani konverentsilgi, jätsid Churchill ja Roosevelt Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude mõjusfääri. Ükskõik kuidas Balti riigid oleksid II ms-s otsustanud või milliseid valikuid teinud, lõppkokkuvõttes oleks nad siiski jäänud NSV Liidu võimu alla.