puhul värvuvad grampositiivsed bakterid lillaks (violetseks). Gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust mutatsioonist võivad häiruda rakuseina biosüntees. Ilmnevad morfoloogiliselt ebatavalised bakterite struktuurid. Neid nimetatakse: Protoplastid − moodustuvad grampositiivsete mikroorganismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid − on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, aga ka faagide, ensüümide jt. tegurite mõjul. L-vormid (Listeri instituudi järgi) − moodustuvad mikroorganismide kultuurides spontaanselt või söötmetes, mis sisaldab penitsilliini.
Periplasm sisaldab mitmesuguseid hüdrolüütilisi ensüüme (fosfataasid, nukleaasid, proteaasid), millega hüdrolüüsitakse suuremaid molekule. Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust mutatsioonist võib häiruda rakuseina biosüntees. Ilmnevad morfoloogiliselt ebatavalised bakterite struktuurid. Neid nimetatakse: Protoplastid - moodustuvad grampositiivsete mikroorganismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid - on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, aga ka faagide, ensüümide jt tegurite mõjul. L-vormid (Listeri instituudi järgi) - moodustuvad mikroorganismide kultuurides spontaanselt või söötmetes, mis sisaldab penitsilliini. Rakusein neil puudub ja välisseinaks on plasmamembraan
Viirused on eluta ja elusa looduse vahepealsel tasemel olevad rakulise ehituseta bioloogilised objektid. Viroloogia on teadusharu, mis uurib viiruseid. Viirusel tuum ja tsütoplasma puuduad. Nukleiinhapet ümbritseb alguline kapsiid, mis kaitseb viiruse genoomi keskkonna mõjude eest ja aitab viiruse genoomi peremeesrakku. Väljaspool peremeesrakku eksisteerivad viirused viirusosakestena. Kujult on viirused korrapärased. Viirused ohustavad kõiki elusorganisme. Tuntakse bakteriofaage, mis kahjustavad baktereid (bakteriviirused), putukate, taimede, loomade viirushaigusi, inimese viirushaigusi. Viiruste paljunemine Viirus on aktiivne ainult peremeesrakus ja paljuneb vaid elusates rakkudes. Viirus tungib peremeesrakku, korraldab ümber raku ainevahetuse oma genoomi ja viirusvalkude paljunemiseks. Raku nakatumine: Viirus kinnitub antiretseptoritega rakupinna retseptoritele ja tungib rakku.
ja gramnegatiivseteks (G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele teadlane H. C. J. Gram (1884. a). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid violetseteks, gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. 9. Bakterite morfoloogia (sh mikro-, strepto-, ja stafülokokid) Protoplastid - moodustuvad grampositiivsete mikro¬organismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid - on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, aga ka faagide, ensüümide jt. tegurite mõjul. L-vormid (Listeri instituudi järgi) - moodustuvad mikroorganismide kultuurides spontaanselt või söötmetes, mis sisaldab penitsilliini. Rakusein neil puudub ja välisseinaks on plasmamembraan
Keegi ei osanud siski arvata, millest geen ise valmistatud on. Teadlased teadsid DNA (desoksüribonukleiinhappe) olemasolust, ent nad arvasid, et üks molekul on lihtne kogu pärilliku info säilitamiseks ja kandmiseks. Paljude uurijate arvates olid üksnes valgud piisavalt keerukad, et seda ülesannet täita. (Brookes, 2002) Arvamused hakkasid muutuma pärast mõningasi viirustega tehtud katseid. 1952 aastal uurisid Alfred Hershey ja Marta Chase bakteriofaage viiruseid, mis ründavad baktereid. Paljunedes süstivad nad bakterirakku üksnes oma DNA, valkkest rakku ei 6 sisenegi. DNA käivitab rakus uute viirusosakeste tootmise. See andiski kindlaima tõendi, et just DNA määrab pärilikkust. Et geenid koosnevad DNA-st teati juba 1944.aastal, kuid inimeste teadvusesse jõudis see avastus alles 1953. aastal. Sellel
Ilmselt levis inimestele 60-80 a. varem Haigust põhjustas HIV – human immunodeficiency virus HIV nakatab T helperrakke (aktiveerivad teisi immuunrakke), seondudes nende pinnal olevatele CD4/CCR5 retseptoritele Bakteriofaagide geneetika Bakteriofaage loodeti rakendada meditsiinilistel eesmärkidel – bakteriaalsete haiguste (koolera, tüüfus) ravi Takistuseks osutus organismi immuunsüsteem Bakteriofaagide geneetikaga asuti tegelema 1930-ndatel aastatel: Bakteriofaagide lihtsus võrreldes teiste organismidega Geenide kaardistamised bakteriofaagide abil
aktiivhappesusel seetõttu oluliselt muutuda. Piima ja piimatoodete puhverdusvõime on seda suurem, mida rohkem on piimas valku. Piima puhverdusvõime on suurim pH vahemikus 4,5-6,5. 15. Milline piim on sobiv piimhappebakterite arenguks? Sobivad piimas on piisavalt toitaineid, see ei sisalda pidurdusaineid. Juustupiima hulka ei tohi sattuda ternespiima ega haigete lehmade piima (nt mastiit), ei tohi esineda bakteriofaage. Põhimõtteliselt peab olema õige keemiline koostis ning ei tohi esineda pidurdusaineid, mis piiravad piimhappebakterite kasvu. 16. Iseloomusta piima kalgendamist takistavaid ja soodustavaid tegureid. Kalgendumise kvaliteeti iseloomustatakse vadaku eralduvuse, kalgendi tugevuse ja kalgendi tekke kiiruse järgi. Kalgendumist soodustavad näiteks kõrgem happesus (madalam pH) ja temperatuur, kaltsiumi ja fosfaatide
produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsutoplasmas, aga ka naiteks viirusliku RNA voi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. Rekombinant DNA ja DNA kloonimine DNA kloonimise all moistame teatud DNA loigu paljundamist. Selleks kasutatakse isepaljunevaid susteeme voi polumeraas-ahelreaktsioooni. Isepaljunevate susteemidena (nimetatakse ka vektoriteks) kasutatakse tavaliselt baketerite plasmiide voi viiruseid- bakteriofaage. Plasmiid rongakujuline kaheahelaline DNA molekul, mis sisaldab autonoomset paljunemist voimaldavaid geneetilisi elemente (eelkoige replikatsiooni alguspunkti), selektiivset markerit (ampitsilliinile resistentsust tagavat geeni) ja unikaalseid restriktaaside loikamiskohti (esinevad plasmiidis ainult uks kord). Vajalik DNA-loik uhendatakse vektoriga ja moodustunud rekombinant-DNA viiakse bakteri rakku, kus vektor
· Mikrobioloogia (micros -- väike; bios -- elu; logos -- teadus) -- teadus väga väikestest palja silmaga nähtamatutest organismidest, milliseid kutsutakse mikroorganismideks ehk mikroobideks. Mikrobioloogia jaguneb bakterioloogiaks, mükoloogiaks, viroloogiaks ja algoloogiaks. o Bakterioloogia -- uurib baktereid o Mükoloogia -- uurib pärm- ja hallitusseeni o Viroloogia -- uurib viirusi ja bakteriofaage o Algoloogia -- uurib lihtsamaid loomi ja vetikaid Robert Hooke (1635--1703) oli teadlane, kes esimesena vaatles ja kirjeldas seeni. Ta oli üks esimesi mikroskoobi konstrueerijaid. Antony van Leeuwenhoeck (1632--1723) avastas bakterid, vere- ja spermarakud, mikroskoopilised ümarussid ja keraloomad. 1676. a avaldas ta raamatu ,,Looduse saladused", kus kirjeldas elusaid loomakesi vees, lihas jne.
3. Mis on restriktaasid? Restriktaasid (sait-spetsiifilised endonukleaasid) on ensüümid, mis lõikavad DNA-d spetsiifilise nukleotiidse järjestuse järgi. 4. DNA kloonimine, millised on isepaljunevad süsteemid DNA kloonimiseks. DNA kloonimise all môistame teatud DNA lôigu paljundamist. Selleks kasutatakse isepaljunevaid süsteeme vôi polümeraas-ahelreaktsioooni. Isepaljunevate süsteemidena (nimetatakse ka vektoriteks) kasutatakse tavaliselt baketerite plasmiide vôi viiruseid- bakteriofaage. Vajalik DNA-lôik ühendatakse vektoriga ja moodustunud rekombinant-DNA viiakse bakteri rakku, kus vektor asub paljunema tootes lühikese ajaga miljoneid koopiaid meid huvitavast DNA-fragmendist. 5. Mis on plasmiid? Plasmiid on kaksikspiraalne DNA rõngasmolekul, mille molekulmass varieerub küllaltki 125 suurtes piirides. Plasmiidid asuvad vabalt tsütoplasmas või on liitunud kromosoomiga. 6. DNA kloonimise põhietapid isepaljunevas süsteemis.
viirus tervikuna või ainult tema DNA (sageli bakterite viiruste puhul). Mõnikord loetakse DNA-viiruste hulka ka retroviirused, kes küll algselt DNd ei sisalda, kuid kelles sisalduva RNA järgi rakus DNA sünteesitakse. DNA-viirused klassifitseeritakse enamsti neis sisalduva DNA koostise järgi üksikahelalisteks DNA-viirusteks ja kaksikahelalisteks DNA-viirusteks. Neid kahte rühma käsitletakse mõnikord DNA- viiruste kahe seltsina. Enamik bakterite viirusi (bakteriofaage) kuuluvad DNA-viiruste hulka. Sugukonna geminiviirused ja fükodnaviirused on taimehaiguste tekitajad. Irioviirused ja bakuloviirused nakatavad peamiselt putukaid. Inimeste haiguste tekitajatest olulised: herpesviirus (herpes); papilloomviirus (kasvajad); poksviirused (rõuged). DNA-viiruste väiksema muteerumise kiiruse tõttu on nende põhjustatud epideemiad suhteliselt väiksema levikuga ja lühiajalisemad kui RNA-viirused.
transduktsioon- on gneetilise informatsiooni (DNA) ülekanne doonorbakterilt retsipientbakterile bakteriofaagi osalusel; osalevad peamiselt mõõdukad faagid konjugatsioon- info ülekanne doonorilt retsipiendile toimub plasmiidiga; vajalik on doonori ja retsipiendi otsene kontakt. · 54. Geenide ülekanne vektorite abil. Vektorid e isepaljunevad süsteemid, kasutatakse tavaliselt bakterite plasmiide või viiruseid- bakteriofaage. Geenide ülekanne- selle mehhanismi puhul on plastiidi geen esmalt duplitseerunud ja geeni üks koopiatest kandub üle tuuma genoomi. Seejärel kaob plastiidi genoomis paiknev duplikaat. Peremeesorganismi patogeeni manustatakse antigeene produtseerivaid geene, vektoritena e geeni kandjatena kasutatakse kas apatogeenseid või atenueeritud viiruseid (bakteriofaage) või baktereid või bakterite plasmiide (geenikandjaks on DNA- molekul)
aktiivne. Sellises vaikivas olekus genoomi kutsutakse profaagiks. Profaag on integreerunud genoomi ja asetub seal kindlas lookuses. Lüsogeenne bakterirakk ei nakatu teise bakteriofaagiga. Kuid UV-kiirgus, keemilised ained, võib toimuda profaagi genoomist väljalõikamine ja bakter võib selle tagajärjel lüüsuda. Bakteriofaagide levik Võib leida kõikjal, kus on mikroobe: vees, mullas, väljaheidetes, toiduainetes jne. On leitud ka bakteriofaage. Patogeensetele liikidele praktilist kasutamist on leitud meditsiinis ja veterinaarias. Võivad tuua suurt kahju toiduainete tööstuses, mis baseerub bakterite kasutamisele ( näiteks piimatööstuses ). Ekstratsellubaarselt ehk väljaspool rakku asuvad viirused on soikeseisundis. Kõik algab sellest, kui ta puutub kokku elusa vastuvõtliku rakuga, millega vallandub senini inaktiivsena püsinud viiruse bioloogiline aktiivsus ja algab rakusisene staadium. Trans
aktiivne. Sellises vaikivas olekus genoomi kutsutakse profaagiks. Profaag on integreerunud genoomi ja asetub seal kindlas lookuses. Lüsogeenne bakterirakk ei nakatu teise bakteriofaagiga. Kuid UV-kiirgus, keemilised ained, võib toimuda profaagi genoomist väljalõikamine ja bakter võib selle tagajärjel lüüsuda. Bakteriofaagide levik Võib leida kõikjal, kus on mikroobe: vees, mullas, väljaheidetes, toiduainetes jne. On leitud ka bakteriofaage. Patogeensetele liikidele praktilist kasutamist on leitud meditsiinis ja veterinaarias. Võivad tuua suurt kahju toiduainete tööstuses, mis baseerub bakterite kasutamisele ( näiteks piimatööstuses ). Ekstratsellubaarselt ehk väljaspool rakku asuvad viirused on soikeseisundis. Kõik algab sellest, kui ta puutub kokku elusa vastuvõtliku rakuga, millega vallandub senini inaktiivsena püsinud viiruse bioloogiline aktiivsus ja algab rakusisene staadium. Trans
Selle alusel on võimalik võrrelda erinevate isendite geneetilisi koode ilma NH järjestust määramata. Samuti saab määrata nt erinevate mikroobitüvede geneetilist sugulust. Rekombinant DNA ja DNA kloonimine DNA kloonimise all môistame teatud DNA lôigu paljundamist. Selleks kasutatakse isepaljunevaid süsteeme vôi polümeraas-ahelreaktsioooni. Isepaljunevate süsteemidena (nimetatakse ka vektoriteks) kasutatakse tavaliselt baketerite plasmiide vôi viiruseid- bakteriofaage. Vajalik DNA-lôik ühendatakse vektoriga ja moodustunud rekombinant-DNA viiakse bakteri rakku, kus vektor asub paljunema tootes lühikese ajaga miljoneid koopiaid meid huvitavast DNA-fragmendist. 50 Plasmiidide abil geeni paljundamise pôhietapid on järgmised 1) plasmiidi isoleerimine bakterirakust (tavaliselt kasutatakse E. coli plasmiide); 2) plasmiidi "lôikamine" spetsiifilise restriktaasiga;
annaabi.ee 
