AUMÕRVAD ISLAMIKULTUURIS – näide Saksamaa põhjal (0)

AUMÕRVAD ISLAMIKULTUURIS – näide Saksamaa põhjal

Lühireferaat
Autor:
Keila 2014

1. TAUSTAINFORMATSIOON

Mõnedes traditsioonilistes ja hõimutavadel baseeruvates ühiskondades annab komme mehele sellise dominantse rolli, et kui tema perekonna üks naistest on väidetavalt teinud midagi sündsusetut, isegi ilma tõenditeta või fakte kontrollimata, siis mehel on õigus ta oma au kaitseks tappa. Meedia on taolist olukorda enda jaoks vägagi soodsalt ära kasutanud, kuna ühed südametunnistuseta inimesed jätkavad seda barbaarset kommet ja teised lubavad sel jätkuda. Arvatakse, et kui taoline ebaõiglus leiab aset islamimaailmas, siis on see kindlasti islami seadusega nii sätestatud.
Aga kas asjad on ikka nii? Esiteks, islami seaduse järgi ei ole inimestel õigus seadust enda kätesse võtta ja niimoodi surmaga karistada , kuna islam näeb ette väga ranged kohtuseadused, kaasa arvatud kindla arvu tunnistajate olemasolu, ilma kelleta ei ole võimalik midagi ette võtta. Seega on kellelgi suvalisel mehel oma naisperest kellegi elu võtmine vaid kahtluste pinnal islami seaduse järgi rangelt keelatud. Kui asi islamikohtusse jõuaks, koheldaks seda kui ettekavatsetud mõrva ja mees saaks selle eest oma karistuse.
Kahjuks on reaalsus aga teine – tihti on taolistes ühiskondades kehtiv ilmalik seadus, milles võetakse malli ka kohalikest kommetest ja traditsioonidest, seega lastes taolistel õudustel jätkuda. Parimal juhul on taoline naiste mõrvamine riigis küll seaduse järgi keelatud, aga kuna kultuuritraditsioon on nii tugev, siis pigistatakse selle koha pealt lihtsalt silm kinni ja mõrvarist mees ei jõuagi kunagi kohtu alla. Kui riigis oleks islami seadus õigesti kohaldatud, ei julgeks ükski mees oma pereliikmele midagi sellist teha, kartes ise selle eest süüdi mõistetud saada.

2. RIKUTUD ÕIGUS

Inimõigus, mida aumõrvadega rikutakse on inimese õigus elule, mis on inimese põhiõigus ja kõige elementaarsem neist.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta ütleb järgmist:
Artikkel 2
Õigus elule
1. Igaühel on õigus elule.
2. Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.

3. SAKSAMAAL TOIMUNUD AUMÕRV

Üks juhtumeid on aastast 2005, mil ühel veebruariööl mõrvati Berliin -Tempelhofi üksikus bussiootepaviljonis noor naine. Ohver – 23-aastane türgi päritolu Hatun Sürücü oli saanud samal õhtul, vaid veerand tundi enne oma elu lõppu telefonikõne ühelt sugulaselt. Ta arvas , et läheb vaid korraks välja kohtuma – seljas oli tal vaid kerge jakk . Kuid siis tulistati teda pähe. Hatuni kodus magas samal ajal tema 5-aastane poeg.
Hatun Sürücü kasvas Berliinis türgi-kurdi perekonnas. 15-aastaselt viisid vanemad ta Türki, kus ta pandi mehele oma nõbule. Hatun läks mehest lahku ja tuli lapseootel tagasi Saksamaale. Kui Hatun oli 17, sündis tema poeg Can. Hatun loobus pearäti kandmisest, hakkas tülitsema isa, ema ja vendadega.
Hatun – kes elus oli ometi islamile selja pööranud – maeti moslemi surnuaiale. Kirstul roheline rätik koraanivärssidega, pea Meka poole, pearättides naised ja habemetega mehed leinamas. Puudusid ainult Hatuni kolm venda – nad olid õe mõrvas kahtlustatuna vangis.
Ka Hatuni lugu oleks vabalt võinud varju jääda. Kuid ei jäänud. Pärast seda aumõrva korraldas ühe lähedalasuva kooli õpetaja grupivestluse, kus 14-aastane türgi poiss teatas: “Ta sai, mille ära oli teeninud . See hoor elas nagu sakslane.” Vihane koolidirektor saatis kirja mitte üksnes poisi vanematele, vaid ka pea kogu Saksamaa kooliõpetajatele. Talle kirjutasid vastu õpetajad teistest koolidest, kurtes: türgi poisid nimetavad türgi tüdrukuid, kes ei kanna pearätte, “saksa libudeks”. Ja siis jõudis asi laialt Saksa meediasse – olgugi et see oli ainuüksi Berliinis viimase kuue kuu jooksul juba viies sarnane juhtum.
Saksamaa – nagu teisedki Euroopa riigid – on aumõrvadele ja moslemi naiste allasurutusele kaua läbi sõrmede vaadanud. Ja kuna aumõrvade sooritajateks sunnivad perekonnad sageli alaealisi poisse – “eksinud tütarde” väiksemaid vendi –, saavad nad kergema karistuse. Ülejäänud suguvõsa peab neid kangelasteks, sest nad kaitsevad perekonna “au”.
Hollandi kirjanik Leon de Winter kirjutab ajalehes Die Zeit : araabia kultuuris keerleb kõik nelja asja ümber – alandus, au, respekt , kättemaks. Türgi mehe au ei saa suurendada, vaid ainult maha mängida – ja au defineeritakse “naiste seksuaalse puhtuse ” kaudu perekonnas.
See tähendab, et islamiusulised ei tunnista isikliku vastutuse kultuuri, vaid häbikultuuri, järeldab de Winter. “Au” tähendab, et teised näitavad üles “respekti”. Respekt tähendab, et sa kuulud gruppi. Sellal kui lääne kultuuris respekteeritakse indiviidi isiklike saavutuste eest, nõuavad islami sisserändajad respekti oma religiooni ja grupi eest. Ja kui au on küsimärgi all – näiteks kui naine eksib seksuaalse kombekuse reeglite vastu – ohustab meest seisusekaotus. Ehk siis sotsiaalne isolatsioon . Au saab taastada vägivalla kaudu.
Pluralistlikud Lääne-Euroopa riigid pidasid kaua aumõrvu “vähemuskogukonna kultuuriliseks eripäraks”. Ajalehedki ei tahtnud moslemi vähemusse kuuluvate naiste allasurutusest eriti kirjutada, sest kartsid, et seda tõlgendatakse kui soovi suruda vähemuskogukonnale peale euroopalikke väärtusi – ning et neid hakatakse pidama rassistlikeks või sallimatuteks.
Selline lähenemine on kantud puhtakujulisest eetilisest relativismist: usust, et teiste kultuuride ja vähemuskogukondade tavade üle ei tohi kohut mõista. Ning tuleb “sallida” nii moslemi naiste allasurutust kui ka näiteks tüdrukute ümberlõikamist Aafrika islamiriikides (mida praktiseerivad ka sealt pärit sisserändajad Euroopas). See mõtteviis ütleb: pole olemas universaalseid, üldkehtivaid moraaliprintsiipe, moraal on kultuuri suhtes relatiivne ning järelikult peaksime olema teiste kultuuride moraali suhtes sallivad – ka siis, kui see läheb vastuollu meie enda moraaliarusaamadega. Nii ei saa relativistid kritiseerida kedagi väljaspool oma kultuuri.

KASUTATUD ALLIKAD

Islam.pri.ee koduleht . Aumõrvades. [viimati 2006]
http://www.islam.pri.ee/index.php?id=1073
Euroopa Liidu põhiõiguste harta.
http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2010:083:0389:0403:et:PDF
Artikkel. Islami aumõrvad-kas inimõigustel on kultuurilised piirid? [2005, juuni 04]
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/islami-aumorvad-kas-inimoigustel-on-kultuurilised-piirid.d?id=51012230