Kuigi Mekat ja teisi pühapaiku külastas endiselt suur hulk palverändureid ja islamiriikide valitsejad elasid luksuses, oli see vaid islamimaade väline sära. Tegelikkuses peatus hariduse, teaduse ja muu kultuuri areng, moslemi kaupmehed ei olnud suutelised võistlema Euroopa omadega, kellel oli paremad sõiduvahendid, odavamad kaubad ja tõhusamad relvad. Islami levik aeglustus ning paikadesse, kuhu islam oli jõudnud hilja, imendus islamikultuur lihtsalt kohalikku tavaolustikku, suutmata end täielikult maksma panna. Probleeme tekitas islamiühiskonnale ka Euroopa ekspansioon ning kristliku tsivilisatsiooni globaalne levik uusajal, millele avaldasid islamimaad nii moraalset kui ka sõjalist vastupanu. Vaatamata püüdlustele eralduda muust maailmast ning tõrjuda välja kõik euroopalik, tuli islamimaadel lõpuks ikka kohaneda Euroopa kultuurimõjudega, nagu näiteks trükikunst, ilmalik haridus, teater jms
loopida või tema pihta sülitada. Hukkamispaigale kogunes suur hulk inimesi kõike vaatama. Islamimaailmas on uskumus, et peale surma on hing ikkagi kehaga seotud, mistõttu surnukeha rüvetamine tegi karistuse veel õudsemaks. Näiteks keha põletamise läbi hävitati süüdimõistetu hing. Sellised vaatepildid pidi hoidma inimesi eemal pattudest ning kriminaalsetest tegevustest. 10 KOKKUVÕTE Islamikultuur ei õpeta last sõda pidama ning oma usku levitama. Islamikultuur õpetab tagasihoidlikkust, külalislahkust, abivalmidust, kohusetundlikkust, halastust ja vaprust. Samuti ka lugupidamist vanemate inimeste vastu, mis on lääne ühiskonnas mõnikord justkui unustatud. Selle juurde on käib ka perekonna au hoidmine. Kõige märkimisväärsemad on islamiusu kombed, mille eesmärgiks on harjutada ning treenida inimest hoiduma pahedest ning elama kasinalt