saadik meeldib mul kalal käia, mida ma ka see suvi ette võtsin. Üheks toredaks päevaks kujunes esimene koolipäev. Kõik oli uus ja huvitav, uued sõbrad, uued inimesed mu ümber. Õde oli mulle rääkinud küll kui paha ja raske koolis on, koguaeg peab õppima ja vara ülesse tõusma. Mulle tundus kõik aga teisiti. Pidime kell 11 koolis olema, ema tuli minuga klassi kaasa, kus kohtasin enda uusi klassikaaslasi. Sugulased ja pereliikmed läksid aulasse, kus aktus toimuma pidi. Kui kell sai 12, tulid suured õpilased ja võtsid meid endaga kaasa. Mind viis aulasse üks poiss, keda ma näinud olin. Ma tundsin end nii suurena, ülikond seljas ja juuksed korras. Mõtlesin koguaeg, et ma ei ole enam väike, ma käin juba koolis ja uhkustasin sellega sugulaste ees. Nad aga aina naersid mu üle. Koju tagasi minnes, ootas mind ees suur peolaud. Ema oli tordi teinud, õde valmistas salati. Tuba oli
Sammusin koos venna, ema ja isaga autosse. Korraga olingi jõudnud oma uhke koolimaja ette. Astudes autost välja ja kõndides uhkelt sirge seljaga kooli poole polnud mul õrna aimugi mis mind ees ootab nii sel päeval, kui ka järgneva vähemalt üheksa aasta jooksul. Astudes koolimajja juhatas ema mind minu kõige esimesse klassiruumi- see oli võimas. Korraga sammus mu ette minu klassijuhataja, kellele ma ulatasin ka lilled. Koos oma õpetaja ja klassikaaslastega läksime me kooli aulasse, mis oli pilgeni rahvast täis - seda tunnet ei unusta ma iial. Kõik seisid meie austuseks püsti ja üksteise järel sammusime me oma toolidele. Olles kuulanud direktori ja õpetaja juttu jõudis lõpuks kätte ka aabitsate jagamise aeg. Mina sammusin koos isaga vapralt oma aabitsale järgi ja surusin direktoriga kätki. Pärast seda kõike tegi tollene 12.klass meile ekskursiooni koolimajas. Hiljem kui kõik oli tehtud võisime me järgmist päeva oodates koju minna.
asemel pilastrid. Nendest kahe baasidele on raiutud peahoone ehitamise algus- ja lõpuaasta. Kuna Tartu Ülikool ehitati sõja-aastatel siis tuli riiklik käsk kulusid kärpida. Otsustati esinduslikult lõpetada vaid suur auditoorium-aula. Aula ulatub läbi hoone kahe korruse ning selle juurde viib välisukse vastast vestibüülist algav kivitrepp. Kolmandalt korruselt pääseb aula rõdule, mida kannab 28 joonia kapiteeliga madalatelt baasidelt kerkivat siledatüvelist sammast. Aulasse tuleb välisvalgus ainult tänavapoolsel küljel olevatest kaheksa ruuduga akendest.Aulat nimetati tollal kuuldesaaliks ning seal on toimunud sajandite vältel kõik ülikoolielu tähtsündmused ja pidupäevad. See on kogu ehitise kauneim siseruum. Käesoleva sajandi alguse suuremad ajaloolise tähtsusega kogunemised aulas oli 1905. aasta aulakoosolek ja Eesti Vabariigi ülikooli avamine 1. detsembril 1919. Tänapäeval pääseb peahoone suhteliselt väiksesse eeskotta läbi madala tiibukse
Me kutsusime politsei ning läksime koju tagasi. Ema nuttis terve päeva, ma ütlesin talle, et sellest isa tagasi ei tule ning proovisin teda rahustada. Sellest õudusest oli möödas kaks päeva, kui ema otsustas tööle minna. Ka mina pidin siis kooli minema. Kooli jõudes kuulsin, et tööle võeti uus direktor. Koolis olid kõikjal küünlad ning õpetajad kandsid leinariideid. Kogu kool leinas minu isa. Kolmanda tunni ajal kogunesid väga paljud aulasse. Läksin ise ka uurima, mis seal toimub. Õppealajuhataja pidas leinakõne ning siis tuli lavale ka uus direktor. Kohe kui ma nägin teda, tuli mulle meelde hommik, mil isa hukkus. Mulle tundus nagu ma oleks teda varem näinud, kuid ei teadnud kus. Pärast tunde koju minnes proovisin ma siiski meenutada, kuidas see mees mulle nii tuttav tundus. Õhtul rääkisin sellest imelikust tundest ka, emaga. Gertrud ütles, et ta tahtis mulle täpselt seda sama
Lugupeetud õppejõud, ülikooli esindajad ja külalised. Kallid kaastudengid. Meil on nüüd diplom käes. Kes oli siin vaid diplomi pärast võib endale nüüd öelda tehtud ja elama hakata. Bakalaureus ei ole akadeemilises mõttes küll päris tipp, kuid küllaltki oluline teekond on nüüdseks läbitud. Eks igaüks teab ise kui keeruline siia aulasse jõudmine tema jaoks oli, kuid täna siin istudes võime julgelt öelda, et oleme tublid olnud. 15 ja paljudel ka enam aastat haridusteed on edukalt selja taha jäänud. Viimane osa teekonnast viis meid kokku ilmselgelt liiga väheste pistikutega õpperuumides, tapvate filosoofia kodutöödega, tahvlitäie statistika valemite ja sadade lehekülgede õppematerjalidega, mis tuli läbi võtta tihti järgmisel päeval toimuvaks eksamiks. Nüüd on see siis möödas. Päris hea tunne on.
See oli küünlakuu lõpul.Valudest säästetud voodireziimil viibiv vanur jälgis päevast päeva valguse võidukäiku akna taga laiuval Tähtvere väljal. Kolmapäeval, 13. märtsil 1957, oma üheksakümne kolmandal eluaastal suri Anna Haava. Kiiresti levis leinasõnum üle Eestimaa. Ei olnud eesti kodu, kus poleks teatud Anna Haavat. Matused kujuneisd rahvahulkade osavõtu poolest erakordselt suureks. Laupäeval, 16. märtsil asetati sark ülikooli aulasse rahvaga jumalagajätmiseks. Kahel päeval ei katkenud inimestevool sarga juurde. Seisti kaua kõrge lilledest kirendava künka ümber. Rahva hinge kasvanud viisidest jäi helisema selge märtsiõhtu vaikus. ALLIKAD Kruus, Oskar 1995. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn: ,,Eesti raamat" Säärits, Ello 2007. ANNA HAAVA Elu ja loomingu lugu. Tartu: ,,Ilmamaa"
" Eia Uus, kirjanik 5 Katkend "Nüüd sa võtad mul suhu" ütleb Karmo ja hakkab endal tõsimeeli pükse alla tõmama. Kas see on mingi halb Euroopa eksperimentaalfilm? Ma ei suuda seda uskuda. Mis täna veel varuks on, äkki keegi tahaks mind jalga tulistada? "Mine perse, tõesti! Mine perse!" Hakkan tagasi aulasse minema, aga Karmo surub mind sellise hooga ja nii tugevalt vastu seina, et mul jääb hing kini, ja sosistab mulle kõrva: ,,Kui sa kohe mu türa imema ei hakka, siis räägin kõigile, et sa proovisid vetsus mu mune katsuda." Valisin selle katkendi, kuna just sellest katkendist on hästi aru saada, kuidas Johannest klassis koheldi. Nüüd on ka paremini aru saada, milline oli Karmo. Johannes aga oli tark: kui Karmo silmad kinni pani, tegi Johannes pildi
Arvo tiirutas rattaga turuplatsil ning nautis muusikat. 2.2 Pärt koolimuusikuna Koolis teisel korrusel trepi vastas oli nn. ,,Punanurk". See oli ruum, mille uksed olid kogu aeg lahti ning taga seinas oli midagi punast valgete tähtedega. Ruumis oli ka pianiino ning igal vahetunnil istus selle pianiino taga üks kõhn tumeda peaga poiss-Arvo Pärt.[4, lk 143] Arvole meeldis muusika väga ning ta harjutas klaverit igal vabal hetkel, tihti unustas ta ennast peale tundegi kooli aulasse klaverit mängima, kuni siis lõpuks avastas, et väljas juba pime ning öö läheneb.[LISA 14] Kooli tuli ta samuti varem, kuid mitte sellepärast, et õppetööga varem peale hakata, vaid jällegi klaveri mängu pärast. Seda seetõttu, et kodus olev klaver oli viletsavõitu. Koolis oli kolm orkestrit. Arvo mängis sümfooniaorkestris, mida juhendas Jaan Pakk. Ta mängis seal klaverit, hiljem oboed. Oboe õppis ta ära seetõttu, et Jaan Pakul oli
avas mälestustahvli Tallinna garnisoni ülem kindralmajor Gustav Jonson. Nõukogude korra ajal kõrvaldati kabelist mälestustahvel ja selle edasine saatus on tänaseni teadmata. Tallinna Reaalkool Avati 1923 Tallinna Reaalkoolist langesid isamaa eest neli koolipoissi ja õpetaja Anton Õunapuu, kellele anti sõjas üles näidatud isikliku vapruse eest postuumselt II liigi 3. järgu Vabaduse Rist. Langenute mälestuse jäädvustamiseks paigaldati 1923. aastal kooli aulasse marmorist mälestustahvel, mis valmistati A. E. Jürgensi kiviraiumistöökojas. Tänaseni puudub selgus, mis sai tahvlist pärast Nõukogude vägede saabumist 1944. aasta sügisel. Uus tahvel valmistati ARS-Monumentaalis ning avati kooli aulas 3. juunil 1990. aastal. Koolimaja kõrvale püstitati 1927. aastal üldine mälestussammas kõigile Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele. Õpetajatele ja õpilastele Avati 13.11.1927
Novembris kutsuti Tõnissoni algatusel Tartusse kokku üle-eestiline rahvaasemike kngress, et otsida vastuseid programmilistes küsimustes. Kokku tuli palju esindajaid ja need esindajad jagunesid omakorda kaheks "Postimehe" ja "Teataja" suuna toetajad. Congress läks aga lõhki. Tõnissoni pooldajad jäid nn vähemusse ja pidasid oma koosoleku Bürgermusse saalis. Ülejäänud kogunesid ülikooli aulasse, ning pidasid Jaan Teemanti, M.Martna ja H.Pöögelmanni juhtimisel maha nn. Aulakoosoleku, millel nõuti Vene Asutava Kogu kokkukutsumist, isevalitsuse kukutamist ja vabariigi loomist. Maa kuulutati rahva omandiks, mõisad pidi võõrandama ja ühismajandeiks muudetama. Bürgermusse saali otsused olid tagasihoidllikumad. Nõuti konstitutsioonilist monarhiat ja üleriigilise rahvaesinduse kokkukutsumist ning tauniti vägivalda.
saadikut. Esindatud olid kõik parteilised jõud. Kongressi kokkukutsumise põhjuseks oli see, et polnud selge, kas tsaarivõim jääb püsima, kas tuleks kaasa aidata tsaari kukutamisele või toetama Venemaa liberaalset kodanlust Riigiduuma valimistel. Seda koosolekut peetakse esimeseks Eesti Parlamendiks. Paraku jagunes kongress kaheks: 1. radikaalne tiib, kes pidas silmas tsaarivõimu kukutamist ning mida juhtis Jaan Teemant. Koguneti TÜ aulasse (nn Aulakoosolek) 2. liberaalne tiib, mida juhtis Jaan Tõnisson. Nemad kogunesid balti-saksa linnakodanike ehk bürgermusse saali. Ülestõusu mahasurumine 1905 detsembris kuulutati Eestimaa kubermangus välja sõjaseisukord- "parunite must nädal"- kuna Tallinna tehaste tööliste õhutusel mindi mõisaid põletama (ehk nn "räägiti läti keelt"). Ühtekokku põletati Harju,- Lääne-, Pärnu- ja Järvamaal 160 mõisat. Alles 1908´ks aastaks olukord stabiliseerus
parteisid. I eestlaste partei asutas Jaan Tõnisson Eesti Rahvameelne Eduerakond. Päts oma parteini 1905.a ei jõudnud, küll aga asutati veel Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus. Tsaari manifest eestlasi ei rahuldanud, kuna rahvuslikud probleemid jäid lahendamata. Tõnisson kutsus Tartusse kokku üle-eestilise rahvaesindajate koosoleku, kuid saadikute erimeelsused olid nii suured, et koosolek läks lõhki. Käremeelsemad jäid TÜ aulasse ja nõudsid tsaarivõimu kukutamist, mõõdukamad eesotsas Tõnissoniga lahkusid Bürgermusse saali ja nende nõudmistes oli esikohal senise korra parandamine. Detsembris 1905 karmistas tsaarivalitsus korda riigis. Keelati koosolekud, osa sotsialiste vahistati. Vastukäiguna läks ca 100 Tallinna töölist 12.dets 1905 mõisaid rüüstama. Kokku rüüstati ca 160 mõisa ja mõned viinavabrikud. Valitsus vastas sellele karistussalkade ellukutsumisega
+ I eestlaste partei asutas Jaan Tõnisson Eesti Rahvameelne Eduerakond (demokraatlik Venemaa, eesti keelele suuremad õigused, kultuuriautonoomia). Päts oma parteini 1905.a ei jõudnud, küll aga asutati veel Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus. 27. 29.nov rahvaasemike kongress + Mõõdukad eesotsas Jaan Tõnissoniga + Radikaalid Jaan Teemantiga + Käremeelsemad radikaalid jäid TÜ aulasse ja nõudsid tsaarivõimu kukutamist, mõõdukamad eesotsas Tõnissoniga lahkusid Bürgermusse (saksa selts suurte ruumidega) saali ja nende nõudmistes oli esikohal senise korra parandamine. Mõõdukate nõudmised Bürgermus: · Poliitlised: korraldada valimised valimaks parlament Venemaal · Rahvuslikud nõudmised: eesti keel õppekeeleks
" Revolutsioonimeelse koosoleku ajal tepeti 94 inimest ja haavati 200 inimest politsei poolt. 1905 novembris loodi Eesti esimene partei - "Eesti Rahva Eduerakond" Tõnissoni juhtimisel. Peagi järgnes sellele "Eesti Sotsiaal Demokraatlik Partei," mille juhtideks olid Peeter Speek, Martna). Hakati looma ka ametiühinguid. Tõnissoni initsiatiivil taheti Tartus korraldada "Rahva asemike koosolek." Tõnissoni pooldajad kogunesid Bürgermusse saalis, vastased läksid Tartu Ülikooli aulasse. Tõnissoni pooldajad võtsid vastu tasakaalukamaid otsuseid (keele kasutus, konstitutsioon). Ülejäänud võtsid vastu radikaalsemaid otsuseid (võimu üleminek, mõisatelt maa äravõtmine). Selle Rahva Asemike Koosoleku tulemusena hakkas tekkima palju väikeseid vabariike. Detsembris hakati Eestis mõisu põletama (eriti lõuna-eestis). Korra tagamiseks toodi Eestisse karistus salgad (Nende juhtideks olid Sievers, Bezobrazov), mis võtsid kinni kahtlased inimesed ja tapsid nad või
Päts oma parteini 1905.a ei jõudnud, küll aga asutati veel Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus. 32 Tsaari manifest eestlasi ei rahuldanud, kuna rahvuslikud probleemid jäid lahendamata. Tõnisson kutsus Tartusse kokku üle-eestilise rahvaesindajate koosoleku, kuid saadikute erimeelsused olid nii suured, et koosolek läks lõhki. Käremeelsemad jäid TÜ aulasse ja nõudsid tsaarivõimu kukutamist, mõõdukamad eesotsas Tõnissoniga lahkusid Bürgermusse saali ja nende nõudmistes oli esikohal senise korra parandamine. Detsembris 1905 karmistas tsaarivalitsus korda riigis. Keelati koosolekud, osa sotsialiste vahistati. Vastukäiguna läks ca 100 Tallinna töölist 12.dets 1905 mõisaid rüüstama. Kokku rüüstati ca 160 mõisa ja mõned viinavabrikud. Valitsus vastas sellele karistussalkade ellukutsumisega. Salk koosnes
annaabi.ee 
