August Gailit "Ekke Moor" (20)

Retsensioon
August Gailit „Ekke Moor “
Inimese teekond ruumis ja ajas on romaanikunsti üks põhilisi ainealasid. Nii väidavad mõnedki kirjandusteoreetikud ning pole põhjust selles kahelda. Gailiti romaanil on väga sobiv alapealkiri „Teekond lahtiste allikate juurde“ , sest sümboolne allikate otsimise mõte kõlab juhtmotiivina läbi kogu raamatu. Tervikuna jõudis „Ekke Moor“ lugekate kätte 1941. aasta lõpul. See rahu ajal kavandatud optimistliku põhiheliga romaan sai raamatuks sõjamürina keskel, kus seda teost loeti kui kaotatud lapsepõlve mälestust ja kaja .
Gailiti romaanis leidub kõikvõimalike liialdusi igal leheküljel, see kuulub lahutamatult gailitliku kirjutamislaadi juurde. Lisaks sellele- romaani tegelased pole loodud realistliku kujutamismeetodi järgi ning neil on väga eriskummalised nimed : ema Neenu , Ekke Moor, Eneken Üüve, Lassi , Uutšö jpt-see kõik muudab romaani põnevamaks ning erilisemaks.
Ekke on hellitatud logard, keda ema Neenu küll sageli vitsaga karistab, aga veelgi enam hoiab. Siinkohal tuleb märkida, et ema Neenu tegelane sarnaneb Ibseni ema Asega ning ibsenlikku on romaanis ka muud. Ekke läheb maailma avastama , ta läheb iseennast ja lahtisi allikaid ostima, jättes endast maha ema Neenu ja kauni Eneken Üüve. Pärast lustakat seiklust rändnäitlejate abistamisel kirjanik oma lemmikule nii huvitavat rolli ei anna. Peatükkides , mis jutustavad praost Odjast, Peipsi-venelastest ja kraavihallidest on Ekke enam- vähem kõrvaltegelase osas. Taas tõuseb Ekke Moor keskseks figuuriks Lapimaa stseenides. Seal võime näha juba muutunud Ekket , kes on tüdineneud lakkamatust rändamisest ja maailma lõpmatust mitmekesisusest. Esmakordselt näeb Ekket seal elutarga mõtisklejana. Lapimaal imestab Ekke, kui hästi on laplased kohanenud tundrus ainuvõimalike eluviisidega, temani jõuab teadmine, et vähesega elamine, loodusega kooskõlas, oma lähedastega koos elamine on inimese eesmärk- need on need lahtised allikad. Ekke naaseb tagasi ema Neenu Moori ja Eneken Üüve juurde ning avastab puu otsas kukkuva poisikluti, kes on tema oma liha ja veri ning ka nimekaim. Kõik võiks justkui uuesti otsast alata- siin on märgata Gailiti enda usku sellesse, et ajalugu kordub!
Minu arvates oli tegemist väga huvitava ning kaasaegset temaatikat sisaldava teosega ehk siis tänapäeval on Ekkesid meie ühiskonnas vägagi palju- noored tahavad minna maailma avastama ning otsima paremat elu , kuid enamik meist naaseb teadmisega , et kodus kõik on kõige parem .
Kersti Kikas
Prima Humanitaar