Ateena demokraatia (0)

Ateena demokraatia
Ateena demokraatia oli varaseim tuntud demokraatia. Ka teistes Kreeka linnades oli demokraatiaid, kuid need erinesid Ateena omast ning ükski neist polnud ka nii võimas. Ateena demokraatia oli unikaalne otsedemokraatia eksperiment , kus inimesed ei valinud endale esindajaid, vaid hääletasid ise seaduste poolt.
Kuidas Ateenat valitseti
Tähtsamad riigiasjad otsustati Ateenas rahvakoosolekul. Rahvakoosolekust võisid osa võtta kõik kodanikud. Kodanikuks loeti täisealist meest, kes ei olnud välismaalane.
Kodanikel olid kõigil võrdsed õigused. Kodanikul oli õigus lisaks riigiasjade otsustamisele ka teenida mõnes riigiametis või tegutseda kohtunikuna. Kohtunike ja riigiametnike kohad tõmmati loosiga, seega oli võimalik ka vaesematel isikutel nendele kohtadele pääseda.
Kellel polnud Ateenas kodaniku õigusi
Ega igal Ateena elanikul ei olnud kodanikuõigusi. Kodanike hulka ei kuulunud naised, välismaalased ja orjad kelle arv oli väga suur. Välismaalased pidasid tavaliselt käsitöölise või kaupmehe ametit ja neid pidi kohtus esindama mõni ateenlane. Suur osa ateenlasi oli ka kodaniku õigustest ilma jäetud.
Talupojad
Ateena talupojad elasid tavaliselt linnast väljas ja tegelesid põlluharimise või karjakasvatusega. Maa oli Ateenas enamasti viljatu ja suurem osa viljast saadi Musta mere ääres olevatelt Kreeka aladelt . Talupojad kasvatasid peamiselt oliive ja viinamarju, millest hiljem tehti kas õli või veini.
Ateena veinid said tuntuks kogu Kreekas ja kaugemalgi.
Orjad
Kreekas tegid kõige raskemaid ja ebameeldivamaid töid orjad. Orjad olid tavaliselt teistest riikidest sisse ostetud või kreeklaste poolt vangi võetud barbarid . Orjad moodustasid
ligi veerandi Kreeka elanike arvust. Peremees võis orja karistada , aga mitte tappa. Kõige raskem oli orjadele aga töö Laureoni hõbedakaevandustes. Sealse kehva toidu ja
ülejõu käiva töö tõttu suri neid tuhandeid. Kreeklaste arvates oli orapidamine täiesti loomulik.
Aristokraadid
Nagu mujal Kreekas olid ka Ateenas kõige rikkamad inimesed aristokraadid. Maal olid neil uhked mõisad, linnas aga teistest suuremad elumajad. Nende heaks töötas palju
orje. Aristokraadid pidasid rahvakoosolekutel kõnesid ja kandideerisid riigiametitesse. Nad pöörasid suurt tähelepanu ka enda arendamisele, näiteks õppisid keeli, kirjutasid luulet
ja tegelesid spordiga. Kõigis alades üritati teistest parem olla. Peaaegu igal õhtul kogunesid
aristokraadid mõnda majja kus nad jõid veini, sõid ja arutasid riigiasju.
Tihti kestsid sellised koosviibimised hiliste õhtutundideni.
Olümpiamängud
Kreeklastel oli kombeks korraldada jumalate auks igasuguseid võistlusi. Võisteldi nii tantsudes ja koorilaulus, kuid tähtsamaks peeti võistlusi Zeusi pühapaigas Olümpias.
Olümpia asus Elise maakonnas Peloponnesose poolsaarel.
Sealseid pidustusi e. olümpiamänge peeti iga nelja aasta tagant. Olümpiamängude ajal kehtis üleriigiline vaherahu . Kõige olulisemad olid aga spordivõistlused. Neist võisid osa võtta ainult mehed ja poisid. Kõige tähtsamaks peeti aga ühe staadioni ehk 192 meetri jooksu. Lisaks jooksudele olid kavas hobukaarikute võidusõit, maadlus , rusikavõistlus, kilbijooks ja viievõistlus. Viievõistlus koosnes kaugushüppest, jooksust, kettaheitest, odaviskest ja maadlusest. Erinevalt teistest aladest oli aga kaarikusõit, sest seal sai
auhinna hobuse omanik, aga mitte eluga riskinud kaarikujuht. Kreeklased pidasid väga lugu olümpiavõitjast, neile anti väärtuslike kingitusi ja neist kirjutati luuletusi.
Käsitöölised Ateenas
Enamus ateena elanikke teenis elatist käsitööga. Eriti tuntud olid Ateena pottsepad, nende tehtud vaase osteti kogu Kreekas. Pottsepp töötas oma väikeses töökojas ja
tal olid abilisteks paar orja või palgatöölist. Tavaliselt olid käsitöölised üsna vaesed ja nad pidid päevast päeva tööd rügama.