Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms). Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt
Soome- ugri rahvaste infokeskus lühendatult ,,SURI", Soome ugri hõimuliikumise teabeorganisatsioon, asutati 1993. Annab kord aastas välja hõimuliikumist käsitlevat infolehte. Riigid: Iseseisvad riigid on ungarlastel, soomlastel ja eestlastel. Kuid märkimisväärne osa maailma umbes 15 miljonist ungari, 5 miljonist soome ja ühest miljonist eesti keele kõnelejast elab väljaspool oma päritoluriiki. Ülejäänud rahvastest ähvardab mitmeid oht assimileeruda oma koduriigi domineeriva kultuuri ja keele hulka. Neli uurali rahvast liivlased, vadjalased, isurid ja eenetsid (Jenissei samojeedid) aga ongi iseseisva rahvana juba praktiliselt kadunud ja nende puhul ei saagi enam rääkida assimileerumise ohust. Neist on alles ainult üksikud, peamiselt vanemaealised esindajad. Rahvused: Soome-ugri keeli kõnelevad rahvad, Ida-Euroopa metsavööndi vanimad teada olevad asukad, elavad põhiliselt ( peale ungarlaste ) Läänemerest Obi
1. võimalus areneda rohkem kui ainult ühe kõrgkultuuri kontekstis; 2. kanoniseerituse kadumine tänapäeva modernses kõrgkultuuris annab võimaluse lähtuda traditsioonist ning seda loovalt edasi arendada; 3. etniline eripära ülemaailmselt on soositud nii massi- kui kõrgkultuuris; 4. leviv loodusläheduse filosoofia on soome-ugrilaste põline maailmavaade. Soomeugrilased teadvustavad, et lõppkokkuvõttes on samaväärne, kas assimileeruda venelaste või eurooplaste sekka. Assimilatsioon jääb rahvuse surmaks mõlemal juhul. Kõiki soome-ugri rahvaid on kokku u. 25 miljonit ning see on juba piisav hulk, et olla tegusam mõjur maailma rahvaste keskel. Kuulumine suuremasse hulka tõstab ka eneseteadvust. Tehnoloogia ja tsivilisatsiooni areng on olnud soome-ugrilastel pikka aega ebasoodne. Linnad, hierarhilised organisatsioonid ja jäigad mõtlemismudelid pole olnud meie loomulaadile vastuvõetavad
Ka klootrite koolid, millest tulid hiljem esimesed linnakoolid. Teaduse algete teke. Kloostrite kaudu vahendati arstimiseoskust. Haiglate, apteekide, arstide teke linnades. Kirik suurimaks kunsti vahendajaks: kirikuarhitektuur, skulptuurid, maalid. Uued linnad ehituskunst. Muusika ja teatri algete vahendaja. Kirjanduse teket mõjutas poliitiline võim. Uute nähtuste tähtsam vahendaja rahvakultuuri jaoks linnad oma käsitööga ja mõisaühiskond. Uus usk jõudis mingil määral assimileeruda, omaks võeti ka igapäevases elus tarvitusele tulnud ühiskondlikud-õiguslikud mõisted. Suuremad muudatused tehnikas ja käsitöös. Kultuuri muutumise eel käib rahvastiku teisenemine, muutumine, liikuvus seos linnade, kaubanduse, sõjakäikudega. Kultuurikontaktid proosatraditsiooni tulek rahvaluulesse, mõned mängud ja ajaviited, muusikariistad. ÜS: Eesti kultuur võttis vastu suure hulga uuendusi osa assimileeriti ja seoti enda varasema rahvakultuuriga
Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi, nõudes Gorbatsovilt nõustumist nende lahkumisele NSV Liidust. Kultuur Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt assimileeruda asukohamaaga oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSVs tuli vastu seista venestamisesurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ja tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude reziim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms). Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli "sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku" kultuuri juurutamine
Elan ma Eestis, olen Venemaa kodanik. 30 aastat olen Eestis olnud, Venemaal ma pole. Sellepärast ma ei tea, kellena ma ennast tunnen. Ma arvan, muidugi Eesti kodanik, sellepärast, et ma siin elan ja mitte kuhugi ma ei lähe /.../. N (22) /.../ Kuna ma olen tihedalt seotud eesti ühiskonnaga, seetõttu ma olen seotud Eestiga, kuigi ma pole eestlane, ma tunnen ennast mingil viisil ka eestlasena, seetõttu ma kuulun siia / .../. /.../ inimesed, kes tahavad siin püsida, mitte assimileeruda eestlastega /.../ (nr 3). On leitud, et seoses kiire kultuurilise assimilatsiooni ohuga võib tekkida ebamugavustunne seoses kultuuriidentiteedi muutusega. Kohaliku eesti kultuuri õpetamise juures venelastele on üheks oluliseks probleemiks positiivse ühise ajaloo puudumine ja igapäevaste kultuuriliste kontaktide pinnapealsus. Seega võib Eestis elavate venelaste identiteedi kujunemises välja tuua erinevad suunad: Endise etno-kultuurilise identiteedi taastamine
Paremad majanduslikud olud soodustasid samas ka eestlaste noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga. Kultuurielu põhijooned Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude reziim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms). Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli ,,sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku" kultuuri juurutamine
Kui aga immigrante hakkas üha arvukamalt saabuma, tõusis ärevus ameeriklaste hulgas üsna mitmel põhjusel. Esiteks olid paljud uusasukad juudi või katoliku usku, mis ei meeldinud ameeriklastele, kes valdavalt olid anglosaksid ja protestandid. Osa ameeriklasi sattus ärevusse oma kultuuri ohustamise pärast; vastsed immigrandid elasid sageli enklaavides, ei loobunud Vana Maailma tavadest ega paistnud soovivat ameerika kultuuri assimileeruda. Mõned nägid uusasukates konkurente madalapalgalistel töökohtadel. 1920. aastal hakati immigratsiooni ametlikult piirama ning selleks rakendati hulk poliitilisi meetmeid, millest olulisemad olid 1924. aastal immigratsiooni kvootide seadus ja 1929. aasta määrus. Need seadusandlikud aktid piirasid oluliselt sisserändajate juurdevoolu. Immigrantide iga-aastast arvu piirati 150 000-ni, mis jagati proportsionaalselt eri rahvuste vahel, vastavalt nende rahvuskaaslaste arvule, kes 1920
See annab praegustele ja tulevastele põlvkondadele võimaluse mõista tingimusi, milles nende vanemad ja vanavanemad olid sunnitud elama üle poole sajandi. Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude reziim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms). Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli ,,sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku" kultuuri juurutamine
omadust: kollektiivsust, omakasu ja loovust. Oleme aastasadu võõrvõimudele allunud. See tekitab rahvuslikku alaväärsust, aga sellel pärandil on ka positiivseid jooni. Eristumine valitsejatest on meid ühendanud klassivastuolud varjusid rahvuslike erinevuste taha. Alaväärsus viib soovini võõrastega samastuda. See on kaasa toonud kadakasaksluse, pajuveneluse, tänapäeval anglitsismide vohamise ning võõrkeelse popkultuuri kultuse. Eestis on neidki, kes tahaksid väga assimileeruda, saada ameeriklaseks või eurooplaseks. Kui see tendents kasvava põlvkonna seas dominantseks muutub, on Eesti tulevikustsenaarium must kaugem tulevik puudub. Samas võib eestlaste kollektiivsustundes peituda lahendus loova kultuuri allesjäämiseks. Eestis on ikka aus olnud ühistöö, naabrile abi pakkumine (talgud), meid liidab laulupeotraditsioon ja keel. Eesti rahvas on üle elanud nii ordu kui tsaari, nõukogude võimust rääkimata. Eestlased on laulurahvas, käsitöörahvas
Eurooplaste kasvav natsionalism ei jätnud puudutamata ka juute. Juba sajandeid mööda maailma laiali pillutatud juutide üldiseks iseloomustuseks oleks võinud olla sõna ,,eksiilis". Teiste kultuuride seas diasporaas oma kultuurilise identiteedi säilitamine oli varjutanud juudi rahva alateadvust juba 1900 aastat, andes nendele ühtse sihi naasta Eretz-Israeli (Iisraelimaale) ehk Siionisse. Peale Prantsuse Revolutsiooni (1789) anti juutidele võimalus assimileeruda, kuid antisemiitlikud väljaastumised jätkusid. Tsaari- Venemaal aga koheldi juute endiselt ,,Kristuse tapjatena" või vähemalt liiakasuvõtjatena. Lühikese leebumisperioodi ajal tsaar Alexander II (1855-1881) valitsemise ajall sündinud valgustusmeelne juutide liikumine Haskalah tuli välja huvitava loosungiga: ,,Ole kodus juut, aga tänaval inimene". Alexander II mõrvale järgnenud juudipogrommid aga raputasid Venemaa juute juurteni
tõekspidamistest ja otsustest, mitte rühma kui terviku majanduslikust, kultuurilisest jm võimsusest. Etnolingvistilise vitaalsuse modelleerimine valem V=U(M1-M2)/r, kus V tähistab etnolingvistilist vitaalsust, U utilitaarsust, M1 ja M2 vastavalt uuritava vähemus- ja enamusrühma sotsio-kultuurilist staatust, r nende rühmade vahelist kultuurilist distantsi. Kui V≥0, siis on rühm vitaalne, kui V<0, siis on rühmal kalduvus assimileeruda seda rohkem, mida väiksem on V väärtus. Ometi ei sõltu assimileerumine ainuüksi rühmade staatuserinevusest. Näiteks türgi immigrantrühma staatus Saksamaal on selgelt madalam sakslaste omast, kuid ometi ei toimu türklaste hulgas kiiret assimilatsiooni. Üks põhjus on selles, et türklased erinevad sakslastest sotsio-kultuuriliselt vägagi palju: niihästi rassiliste joonte, religiooni kui ka kommete ja tavade poolest
annaabi.ee 
