1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. 1902. aastal astus Johan Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aastal ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aastal vanemveebeliks. Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915.a. märtsini. Laidoneri toetusel oluline roll Konstantin Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust - püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Ta maeti Vladimiri linna kalmistule.
viinud. 1918.a. jaanuari lõpupäevil haarasid soome punased võimu. 28. jaanuaril hõivasid Punakaardi salgad Helsingis kesksed valitsushooned ning Soome senine valitsus eesotsas Svinhufvudiga põgenes. Punased moodustasid Soome Rahvavabariigi, mille esimeheks valiti Kullervo Manner ja Otto Ville Kuusinen. Rahvavabariigi relvajõududeks oli Soome Punakaart, mille moodustasid Vene keisririigi 42. armeekorpuse Kesk-Soomes asunud 106. jalaväediviis. Soomemeelsete jõudude tuumikuks sai 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon, mis koosnes Soome vabatahtlikest, kes olid salaja saksamaale läinud ja seal sõjaliselt välja koolitatud. Kindral Carl Gustav Mannerheim asus organiseerima enamlastevastaseid sõjalisi üksusi ehk valgekaarti ning pani punaväe edasitungi seisma. Aprilli alguses maabus Hanko sadamasse saksa sõjaväeosa Balti diviis 9500 sõdurit von der Goltzi juhtimisel
Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et Vashkovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas. Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi. Pärast Vashkovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. kompanii leitnant A. Nuude juhtimisel oli Vashkovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas. Kuna lahing võttis eestlastele soodsa pöörde, ei olnud 5. kompanii rakendamiseks vajadust. Soodeni ja Rebase selgitusil oli see tulemus, et Sooden'i pataljon
järguga ja teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 1913. aasta 7. jaanuaril ülendati ta staabikapteniks ning 21. märtsil arvati kindralstaabi kutseliiki. Aastatel 19121913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, 19131914 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana. 1914. aastal teenis J. Laidoner Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini. 17. (vkj 4.) 07.1915 autasustati teda Püha Georgi mõõgaga 26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. 1915. aasta märtsis määrati J. Laidoner 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. 1915. aasta novembris määrati J. Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ja 1916. aasta 15. augustil ülendati J. Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks. 1917. aasta 11
1912. aastal lõpetas ta juba 28-aastasena Imperaatorliku Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasutatakse eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. Ülendati 7. jaanuaril 1913.a. Staabikapteniks. 1912-1913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus. 1913-1914 teenis 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemakna. 1914 teenis Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. a märtsini. 26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. Märtsis 1915 määrati 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Novembris 1915 määrati Johan Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks. 15. augustil 1916 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks. 1917 kutsuti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava 1. eesti jalaväediviisi ülemaks. Juhtis Eesti rahvusvägesid kuni 19. veebruarini 1918
järguga ja teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 7. jaanuaril 1913 ülendati staabikapteniks. 21. märtsil 1913. a arvati kindralstaabi kutseliiki. 19121913 teenis 13. J erevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus. 19131914 teenis 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana. 1914 teenis Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. Märtsis 1915 määrati 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Novembris 1915 määrati J ohan Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks. 15. augustil 1916 ülendati J ohan Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks. 11. märtsil 1917 määrati Kaukaasia grenaderidiviisi
veel täiesti elamiskõlbulik. Aastatel 1656-1661 peetud Vene-Rootsi sõja algul vallutasid linnuse venelased, 1658.a. Vallutasid rootslased selle tagasi. Linnuse hoidmiseks ei olnud jõudu ja Rootsi väeülem ooberst Glasenapp käskis selle õhku lasta. Sellest ajast on linnus varemeis. 1944.a septembris keskel kulges Punaarmee ja Saksa armee rindjoon Võrtsjärve lõunatipust piki Väikest- Emajõge lõunasse Läti piirini. Saksa poolel olid siis kaitses väegrupp Nord 18.armee 28, armeekorpuse 14. Luftwaffe väli- ja 30 jalaväediviis. Punaarmee poolel ründasid 3. Balti rinde 67. armee laskekorpused. Sakslastele oli rindelõigu hoidmine oluline, sest see võimaldas saksa vägedele Eestist läbi Edela-Eesti maitsi lahkuda. 18-22. septembrini peeti Väikesel Emajõel ägedaid lahinguid. Valga langes 19. septembril, kuid Punaarmee läbimurret Riia laheni suudeti esialgi vältida ja suur osa saksa vägesid tagane Eestist läbi Pärnu ja Viljandi
3. LÄBIVIIMINE (detailsem kirjeldus, kes ja kuidas ja mida teeb,e teelmises punktis püstitatud ülesanne täita). 4. LAHINGU TEENINDUSTOETUS (kirjeldatakse tagalaalase ja meditsiinilise toetuse ülesehitus ja kontseptsioon). 5. JUHTIMINE JA SIDE (täpsustatakse nõuded sidepidamiseks ning ülema asendusjärjekord). Liitlasvägede maaväe võimekused, struktuur ja kasutatav relvastus ning tehnika. · NRF (NATO Response Force) · Kuus "mobiilset" armeekorpuse peakorterit: ARRC HQ (Rheindalen, GE): · artikkel V "tagaja" EUROCORPS HQ (Strasbourg, FR) Turkish Corps HQ (Istanbul, TU) GE-NL Corps HQ (Münster, GE) Spanish Corps HQ (Valencia, SP) Italian Corps HQ (Milano, IT) · NRF (NATO Response Force) Kõrges valmisolekus, ühend-, mitmerahvuseline vägede komplekt
hävituspataljonidele. · 11. juulil 1941 moodustati Tallinnas Eesti NSV vabariiklik kaitsekomitee, kuhu kuulusid Vladimir Botskarjov, Nikolai Karotamm, Karl Säre, Boris Kumm ja Johannes Lauristin. · Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. · Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel. · 3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas; · 4. juulil Pärnumaal võeti võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas.; · 4. juuli 1941 - Kilingi-Nõmme lähedal toimus major Paul Lillelehe juhtimisel
- ja 3 soomusdiviisi . Punaväel oli okupeeritud Baltikumis Balti grupp (marssal Kliment Voroshilov ) kokku 19 jalaväe- ning 7-ratsadiviisi ja 5 soomusbrigaadi. Pärast Riia vallutamist liikus "Nordi" 18.armee ( kindraloberst Georg von Küchler ) kiiresti edasi ja ületas 7.-9.juulini laia rindena Eesti lõunapiiri . Lätis põhjalikult purustatud Vene 8.armee ( kindralmajor Ljubovtsev ) taandus vaid 2 Saksa armeekorpuse ees paaniliselt Pärnu jõe - Emajõe joone taha , mille sakslased saavutasid 12.juuliks . Nüüd sakslased peatasid edasimarsi , oodates järele Peipsist idas liikuvaid osi . Ideeks oli mereni jõuda enne Narva jõest idapool , et ajada "kotti" kogu punaväe grupeering Eestis . Paljud eesti autorid on seda suurt strateegilist otsust interpreteerinud piiratult ja vääralt kui mingit eestivaenulikku akti. Saksa plaan õnnestus täielikult . Punaväe juhatus
Punaarmee vastu. 26. juunil tegi seda Soome. Baltikumi suunas tungis peale Saksa armeegrupp "Nord" 20 jalaväe-, kolme mootoriseeritud- ja kolme soomusdiviisiga. Punaarmeel oli okupeeritud Balti riikides Balti väegrupil 19 jalaväe- ja seitse ratsa diviisi ning viis soomusbrigaadi. Pärast Riia vallutamist liikus "Nordi" 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. kuni 9. juulini laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee riismed taandusid paaniliselt kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu - Emajõe joonel. Saksa üksuste kiiret edasiliikumist Lõuna-Eestis soodustas asjaolu, et Lõuna- Pärnumaa, Valga ja Lõuna-Tartumaa vallad olid metsavendade Omakaitse üksuste poolt nõukogude võimu alt vabastatud. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased oma edasimarsi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid
muutus päev-päevalt raskemaks. Päevas tuli kohale toimetada 200 tonni varustust, kuid korralikku sadamat ei olnud ning mereolud muutusid talve lähenedes väikestele alustele järjest ebasobivamaks. Oli oht, et 14 000 meest jäävad talve tulles hoopis ära lõigatuks (BA MA, RM 45 I/79). Ent samal ajal kui Sõrves peeti evakueerumise plaane ja üksuste voorid olid juba evakueeritud Kuramaale, viis Saksa armee kõrgem ülemjuhatus kõik Saaremaa kaitsel olnud väeüksused üle XXXXIII armeekorpuse juhtimise alla. Korpuse komandör kindral Kurt Versock tühistas planeeritud evakueerumise, põhjendades, et 7000 saksa sõdurist piisab Sõrve edukaks kaitsmiseks. Olukorda tundvate ohvitseride selgitusi, et tegu on peamiselt erinevate ehitus-, varustus-, piirivalve-, pioneeri-, õhutõrje- ja meresuurtükiväe üksuste sõduritega, kel ei ole piisavat jalaväelase ettevalmistust ega relvi ning laskemoona ja et pea täiesti puuduvad raskerelvad, ei võtnud kindral kuulda (Melzer 1960, 75).
objektid linnades ja raudteemagistraalid. Jalaväel võttis aega, et jõuda kohale. Punaarmee ja Wehrmachti jõud ja kavad Eesti suunal: Saksa väejuhatus otsustas suunata pealöögid Kiievile, Moskvale ja Leningradile. Leningradi ja Baltikumis paikenva Punaarmee grupeeringu purustamine tehti ülesandeks väegrupile "Nord." Eesti pakkus vähe huvi, see jäi lihtsalt kõrvale. Eestisse suunati vaid kahest jalaväediviisist koosneva 26. armeekorpuse- moodsat sõjatehnikat ehk tanke oli napilt. Samuti Eestisse liikus 8- armee. Punaarmee: Eestis paiknes looderinne, kuid see saadeti Leningradi rindele kaitseks. Tallinna sadamas paiknes Balti sõjalaevastik ja suurem osa laevastiku isikkoosseisust ja kogu merelennuvägi. Suvesõda: Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-Eestis: Sõja algus oli Punaarmee jaoks katastroofiline. Juba
annaabi.ee 
