eesmärgid nii Eestis kui ka välismaal ja korraldada dokumendihaldurite omavahelist kutsealast suhtlemist ja koostööd. Liikmeks võivad saada kõik täisealised füüsilised või juriidilised isikud, kes tunnistavad ühingu põhikirja. Liikmeks vastu võtmise otsustab juhatus, isik saab liikmeks kui tal on ¾ juhatuse häältest. Sisseastumismaks Dokumendihaldurite Ühingul puudub, liikmemaks on aga töötavale isikule 7 ja mitte töötavale 4 , juriidilisele isikule aga 21 aastas. Eesti Arhivaaride Ühing- EAÜ loeb oma asutamisajaks 1939. aastat, aga läbirääkimisi alustati juba 1938. aastal. 1944. aastal 9. märtsil süttis Rüütli tänaval asunud Tallinna Linnaarhiivi hoone ja selle hulgas oli ka 10 säilikut, mis pärinesid Eesti Arhivaaride Ühingust. Samal aastal ka likvideeriti EAÜ nagu ka enamus teisi Eesti Vabariigis tegutsenud ühinguid ja seltse Nõukogude Liidu poolt. 1989. aastal 14. märtsil taasavati EAÜ, mille uus põhikiri lähtus 1939. aastal kinnitatud põhikirjast
eesmärgid nii Eestis kui ka välismaal ja korraldada dokumendihaldurite omavahelist kutsealast suhtlemist ja koostööd. Liikmeks võivad saada kõik täisealised füüsilised või juriidilised isikud, kes tunnistavad ühingu põhikirja. Liikmeks vastu võtmise otsustab juhatus, isik saab liikmeks kui tal on ¾ juhatuse häältest. Sisseastumismaks Dokumendihaldurite Ühingul puudub, liikmemaks on aga töötavale isikule 7 ja mitte töötavale 4 , juriidilisele isikule aga 21 aastas. Eesti Arhivaaride Ühing- EAÜ loeb oma asutamisajaks 1939. aastat, aga läbirääkimisi alustati juba 1938. aastal. 1944. aastal 9. märtsil süttis Rüütli tänaval asunud Tallinna Linnaarhiivi hoone ja selle hulgas oli ka 10 säilikut, mis pärinesid Eesti Arhivaaride Ühingust. Samal aastal ka likvideeriti EAÜ nagu ka enamus teisi Eesti Vabariigis tegutsenud ühinguid ja seltse Nõukogude Liidu poolt. 1989. aastal 14. märtsil taasavati EAÜ, mille uus põhikiri lähtus 1939. aastal kinnitatud põhikirjast
Arhiiv selle tänapäevases tähenduses tekkis 1789, kui Pariisis asutati Rahvusarhiiv (Archives Nationales) ja loodi ühtne arhiivisüsteem. 1794 sätestati seadusega, et riik peab vastutama dokumentaalse pärandi säilitamise eest, ning sõnastati arhivaalide avalikkuse põhimõte. 1841 sõnastati provenientsiprintsiip ja 1881 registratuuriprintsiip kui arhiivikorralduse teoreetilised aluspõhimõtted. Esimese kutseühendusena loodi 1891 Hollandi arhivaaride ühing, 1910 toimus Brüsselis esimene ülemaailmne raamatukoguhoidjate ja arhivaaride kongress. Arhiivi kontseptsioon muutus pärast Teist maailmasõda, kui demokraatlikes riikides juurdus põhimõte, et igasugune rahvuslik dokumentaalne kultuuripärand on rahvusvahelise pärandi osa ning igale uurijale tuleb tema päritolust sõltumata tagada arhivaalide kättesaadavus. Põhja- Ameerikas sai alguse arusaam, et arhiivi kvaliteet oleneb varasemast dokumendihalduse kvaliteedist
Samas on Euroopa Liidu arhiivides märgata teabe piirangute kasvu, mis eelkõige on tingitud andmete salastamise seadustest, originaaldokumentide säilitamise nõuetest ja ametkondlikest määrustest. Kuigi arhiiviseaduste ja eriseadustega kaetud piirangud kui ka piirangute kestvusajad lähtuvad sarnastelt alustelt, saab piiranguid mitmeti tõlgendada. Erandite tegemine oleneb palju ka iga riigi arhiivinduse traditsioonidest, arhivaaride õigustest ja pädevusest, piiratud andmetele juurdepääsuloa andmisel. Kuigi kaasaegsed õigusaktid püüavad eelkõige tagada inimõiguste kaitset, silmas pidades nii teabe vaba kättesaadavust kui ka kaitsemeetmete rakendamist, jääb kontroll juurdepääsu tingimuste täitmise üle arhiivis siiski arhivaarile. Sest, kasutades Erik Ketelaari sõnu, on just arhivaar see, kes peab tagama isikute privaatsuse arhivaalide kasutamisel. (Kibal jt 2005)
4 ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal". ,,Ühiskonna hoiakud, ajaloo-uurimine ja juurdepääsupiirangud dokumentidele minevikuperspektiivis, 2005, lk 36 5 ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal". ,,Juurdepääsupiirangud arhivaalidele tänapäeva Euroopas", 2005, lk 63 1. Täitevvõimu absoluutne kontroll (üle)tsentraliseeritud arhiivinduse üle. 2. Ideoloogiasse lämbunud arhiiviteooria. 3. Arhiivi ja arhivaaride funktsionaalne rollivahetus 1940. Ja 1950. Aastal. 4. Salastatud arhivaalide suur osatähtsus ja üldine juurdepääsu piiramine arhiiviainesele. Arhivaalide kasutamiskorda nõukogude perioodil ei saa selgitada pelgalt juurdepääsu ja selle piiramise analüüsiga tänases tähenduses. Põhimõtteline vahe tuleneb asjaolust, et nõukogude süsteem nägi ette arhivaalide kasutamise piiramist kahel erineval tehnilisel moel. Nimelt
töötama piirangute süsteemi). 3. Ekspertiisi probleemid mida arhiivi võtta, mida mitte. Arhiivi võeti kõik praktilise väärtusega dokumendid. Ajaloolise väärtusega dokumendid koondati raamatukokku. Sellega toonitati, et arhiiv ei ole kultuuriasutus (seda on raamatukogu); arhiiv on riigi atribuut! 1821 asutati Pariisis École Nationale des Chartes (eestipäraselt kasutatud kui Hartade kool). Kooli eesmärgiks oli arhivaaride ja raamatukogude töötajate koolitamine. Kõige selle taustal oli arhiivinduse süsteem oma arengus jõudnud kriisi, mis avaldus dokumentide korrastamise põhimõtetes, sest kehtinud pertinentsiprintsiip ei toiminud enam kogunevate dokumentide hulk oli kasvanud, iga dokumenti ei saanud hoida täiesti iseseisva üksusena, puudus oli arhivaaridest. Provenientsiprintsiibi väljakujunemine ja mõiste sisu.
4. on «Arhiiviregistri» volitatud töötleja; 5. vaatab läbi riigi arhiivide aastaeelarve eelnõud ja vajaduse korral lisaeelarve kohta käivad ettepanekud ning esitab nende alusel koostatud Rahvusarhiivi aastaeelarve eelnõu koos seletuskirjaga Riigikantseleile; 6. tegeleb arhiivinduse teaduslike ja metoodiliste küsimustega; 7. korraldab arhiivindusalast täiendõpet; 8. annab arvamuse arhiivindusalaste koolituskavade kohta; 9. korraldab arhivaaride kutseeksameid ja väljastab kutsetunnistusi; 10. korraldab arhivaalide ja neid käsitlevate trükiste avaldamist. 11. Lisaks «Arhiiviseaduses» sätestatud ülesannetele täidab Rahvusarhiiv teisi seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesandeid. Oma ülesannete täitmiseks Rahvusarhiiv: 1. valdab, kasutab ja käsutab tema valdusesse antud riigivara vastavalt «Riigivaraseadusele» ja selle alusel antud õigusaktidele; 2. sõlmib lepinguid;
Dokumendi elukäik- Aktiivne ( dok sisalduvat teavet kasutatakse aktiivselt), Väheaktiivne (säilitatakse arhiiviruumis), Mitteaktiivne (hävitatakse või arhiveeritakse) Dokumendi elukäik: Loomine (koostamine, salvestamine,allkirjastamine), Saamine (terviklikkuse kontroll, konventeerimine sobivamasse vormi), Registreerimine (liigitusüksuse valimine, avamine ja säilitustähtaja valimine, juurdepääsupiirangu seadmine), Hoidmine ja kasutamine ( arhivaaride loetelu pidamine, säilivuse kontroll, kasutamise jälgimine), Eraldamine (säilitamise ajakava jälgimine, eraldamisele kuuluvate dok määramine, dok eraldamine teise süsteemi edasikandmiseks), Hävitamine (hävitamisakti koostamine, kooskõlastamine, vormistamine, hävitamine), Üleandmine (arhiiviskeemi koostamine ja kooskõlastamine, arhiivinimistu koostamine ja kooskõlastamine, arhivaalide üleandmine) Dokumendi funkts: juhtimine, sarjad, toimik
ja siis algavad editeerimise, väljaandmise tööd. Mida vanemad väljaanded, seda raskem on neid lugeda, raske aru saada, see tuleb kirjutada kaasaegsesse kirja. Igale mõistele on olemas erinev allikas. Arhiividest leitud allikaid, tõlgiti nii,et need oleks arusaadavavad 19.sajandi kodanikule. Peab arusaadavasse keelde panema. Kolmas aste(etapp) on kirjalike allikatega töötavad interpreteeriad. Tegelevad arhivaaride poolt leitud allikatega, mis on ära trükitud ja kaasaegsesse keelde tõlgitud. Nende ülesanne on kirjutada lugu, kirjutavad ajaloost lugusid. Eestis aga tuleb ise minna arhiividesse allikaid otsima, neile kommentaare kirjutama ja ka interpreteerima. Kõik kolm etappi peame ise tegema, aga see on raske, sest kõik see on aeganõudev ja peaks olema ära jaotatud kolme töörühma vahel, nagu nt Saksamaal.
Skeemi kasutatakse asutuse dokumendiregistrite ülesehitamisel. Dokumente saab liigutada kas asutuse funktsioonide või struktuuriüksuste kaupa. 3.4.5 Säilitustähtaja määramine Sarjale või allsarjale omistatud säilitustähtaeg näitab, kui kaua peab arhiivimoodustaja4 sellesse kuuluvaid dokumente alles hoidma. Säilitustähtaeg peab olema määratud kõikidele dokumentidele. 4 Asutust või isikut, kelle tegevuse käigus arhiiv on tekkinud, nimetatakse arhivaaride erialakeeles arhiivimoodustajaks. Arhiivi nimetus tuleneb otseselt arhiivi moodustanud asutuse või isiku nimest. 15 Lidia Feklistova Osadele dokumentidele on säilitustähtaeg seadusega kehtestatud. Näiteks, töölepingut, isikukaarti ning välja võtmata tööraamatut säilitatakse 50 aastat, arvates töölepingu
Esialgu koondati arhiivi vanemat ajalugu puudutav pärand 1899. aastani. Hiljem laiendati kuni 1917. Tallinna Riigi arhiivis uuemat materjali - toimivate asutuste materjal. Eriline, et materjalid olid kergesti kättesaadavad ja võimalik väga pika aja jooksul kasutada. Tartus oli omal ajal pikemaid kasutusaegu 9-19 ja see ka Nõukogude ajal. Allikatele ka hea ligipääs ja võimalus soodsatel tingimustel töötada. Korrastustööd, koolitatud arhivaaride kaadri loomine. 1930. aastateks TÜ-s ka arhiivinduse kursused tulevastele arhivaaridele ja ajaloolastele. Rahvastikuajaloo uurimise jaoks olulised perekonnaseisu dokumenteerivad allikad. Perekonnaseisu aktide arhiiv Kohtu- ja Siseministeeriumi juures. Vabadussõja Ajaloo Komitee arhiiv Kaitseministeeriumi juures. Eesti Kultuurilooline Arhiiv 1929 ERMi juures. Samuti linnaarhiivide korrastamine Tallinnas, Tartus Pärnus ja Narvas. 1935 Eesti
Kleia ja sellest sai ajaloolise ajakirja mantlipärija. 1989. a Tartu üli kooli TA otsustasid, et lõpetavad ühiskonnateaduste sarja väljaandmise ja Eesti ajaloo küsimuste väljaandmise, selle asemel hakatakse välja andma ajakirja Trames, ilmub tänase päevani, aga see ajaloopanus on väga tagasihoidlik. Ajakiri Tuna, mis hakkas ilmuma 1998. aasta lõpus ja selle väljaandmise vedajaks oli Rahvusarhiiv, sellele on kaasatud ka Tallinna Linnaarhiiv ja Arhivaaride Ühing. 4 numbrit aastas, lisaks 2 venekeelset erinumbrit ja 1 ingliskeelne erinumber. Tegemist on olulise teadusväljaandega. Kolmas tunnusjoon on see, et hakatakse võrreldes varasemaga väga palju arhiiviallikaid publitseerima - eelkõige üksikdokumente, aga teatud perioodide puhul ka korralikud dokumendikogumikud. Akadeemia veergudel on ilmunud 1950. märtsipleenumi stenogramm. Tegelikult see arhiiviallikate publitseerimine ei ole väga edukalt edenenud,
annaabi.ee 
