täiskasvanud peamiselt kalu. Elektriangerja saak sõltub seejuures tema enese mõõtmetest. Angerjas avastab saagi elektrielundite abil, mis võimaldavad tal isegi liikumatu ohvri asukoha kindlaks määrata. Tundlikud andurid püüavad kinni teiste kalade liigutamisel, näiteks hingamisel, tekkivaid nõrku elektriimpulsse. Kui angerjas saagi avastab, saadab ta välja rea elektrilaenguid, mis halvavad või tapavad läheduses asuva kala. Angerjal on vaid üks rida vaevumärgatavaid hambaid, seetõttu võib oletada, et ta neelab saagi tervelt alla. Elektriangerjas on laisk kala. Enamiku ajast veedab ta liikumatult sügavaveeliste ojade ja jõgede põhjas taimede vahel. Kuna neis veekogudes valitseb terav hapnikupuudus, on see tõenäoliselt põhjustanud erilise veresoonerikka koe tekkimise tema suuõõnes, mis võimaldab tal kasutada vahetult õhust saadavat hapnikku. Õhu haaramiseks tõuseb ta vähemalt kord
saarte, madalike, muulide ümbrus). Angerjaid on mitut liiki: harilik niitangerjas, meriangerjas, euroopa angerjas, elektriangerjas, liivaangerjas, atlandi meriangerjas, ahvangerjas, india angerjas ja ameerika angerjas. Angerjaliste seltsis on enam kui 400 kalaliiki. Teaduslikus mõttes kuulub angerjas luukalade klassi pärisluuste alamklassi angerjaliste seltsi angerlaste sugukonna perekonda angerjas. Angerjal puuduvad kõhuuimed. Selja-, päraku- ja sabauimed on sujuvalt kokku kasvanud ning rinnauimed väikesed. Tema liikumisstiil erineb suuresti ülejäänud kalade omast siugjas liikumine süvendab veelgi visuaalset sarnasust maoga, mistõttu paljud inimesed teda lausa pelgavad. Karin Valt 8.c klass
fosfoestrid; väävel: aminohapped, valgud, teatud vitamiinid) 2. Mesoelemendid, mis esinevad ioonidena: Na, K, Ca, Mg, Cl Na ja K: Na on rakuväline, K rakusisene Koos teevad: a) reguleerivad veereziimi (Na hoiab, säilitab vett ja K väljutab nt. õlu ja kohvi) b) mõlemad osalevad membraantranspordis c) tekitavad nõrku elektriimpulsse (närviülekandes; elekrtikaladel on elektrotsüüdirakud, mis tekitavad väga tugevat pinget (kuni 650V angerjal); suurim voolutugevus, mida kalad suudavad teha, on kuni 50A elektrirail, mis on ohtlikum kui angerjas) d) Na-K koostoime süsteemi nim. naatrium-kaaliumpumbaks. e) Naatriumi saab loomsest toidust, kaaliumi taimsest. Ca biofunktsioonid: a) raskelt lahustuvate sooladena luukoe koostises b) vajalik vere hüübimiseks c) osaleb lihastöös, selle puudusel tek. krambid d) vahendab biosignaale, nt hormoonmõju rakkudele e) selle puudusest tingitud luudehõrenemine ehk osteoporoos
Vee aereerimisel arvestatakse kaubakala hapnikutarvet rusikareeglina järgmiselt: 10 °C juures vikerforellile 0,25 liitrit ja karpkalale 0,08 liitrit hapnikku 1 kg kala kohta tunnis. 18 °C juures on vastavad näitajad 0,7 ja 0,25 liitrit. Kui karpkala hapnikutarve 10 °C juures võtta võrdseks ühega, siis vikerforellil on see ligikaudu 3 korda ja kohal 1,8 korda suurem, haugil peaaegu sama (1,1), angerjal ja linaskil aga väiksem (0,8). Kindlustamaks kalale piisava koguse vees lahustunud hapniku olemasolu, on vaja teada, mitu protsenti vette juhitavast hapnikust seal iga konkreetse pihusti kasutamisel lahustub. Kala transpordil püütakse vee hapnikusisaldust hoida 70100% küllastatu sest, soojas vees (1520 °C) 80 (90)100%. Madalamatel temperatuuridel piisab ka märksa väiksemast sisaldusest, näiteks forellile 5 °C juures 40% (6mg/l)
TOITUMINE Saaki otsides kasutab elektriangerjas elektrielundid, mida tuntakse Sachi elundi nime all. See edastab nõrka pulseerivat signaali, mida kasutab asukoha kindlaks määramisel ning liikumisel. Kui saak on leitud, kasutab elektriangerjas palju suuremat elektrilaengut, et saaki uimastada. Seda tehakse 2 suurema elektrielundiga, Main ja Hunter elundiga. Laeng iseenesest ei tapa küll saaki, kuid ohver on piisavalt ujumane. Kuna angerjal puuduvad ülalõuas hambad, siis on tal raske siplevat kala süüa. Kuid siiski kuna saak on üldiselt halvatud ja ei liigu siis angerjas teeb lihtsalt suu lahti, ja imeb saagi kergesti sisse. Enamik täiskasvanud isendeid toituvad väiksematest kaladest, samal ajal kui nooremad toituvad põhiliselt väiksetest selgrootutest. ENESEKAITSE Kisklus elektriangerja vastu on tavaliselt tõkestatud nendelt elektrishoki saamise pärast. Nad
Nende vahele jääb neutraalkanal, kus paikeb seljaaju. Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad külgedel roided. Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen. Kolju ehk pealuu: · Silmudel pole luid, seega ka koljut ja lõualuid lõuatud; · Haidel kõhrest kolju; · Tuurlastel luustunud kolju; · Luukaladel tõeline kolju. Uimede toes. Roodluud karplastel tugevasti arenenud, mitmeharulised ja teravad. Lõhelastel, angerjal ja haugil pehmed, hargnemata. Suurema osa kalade lihasmassist moodustavad valged lihased. Need on ehituselt sobivad kiireteks kontraktsioonideks, kuid väsivad kiiresti. Aeglasema, kuid püsivama t jaoks sobivad punased lihased, mis paiknevad uimede tugiluudel ja pikki kala keha külgi, eriti sabaosas. Pelaagilistel ookeanikaladel, kes ujuvad püsivalt pikki maid on punaste lihaste osatähtsus suurem (makrell, tuunikala), paiksematel ja vaid kiireid söste egevatel kaladel nagu haug, väiksem
Tilaapia, arktika paalia, hübriid triipahven 23. Retsirkulatsiooni süsteemid Eesti kalakasvatuses – kalaliigid, tehnoloogia iseärasused, puudused ja eelised Retsirkulatsioonisüsteemid: vee korduvkasutus sobib tingimustesse, kus veeressursid on väga limiteeritud või keskkonnakaitse nõuded nii ranged, et kasutatud vett ei saaa lasta loodusesse puhastamata. Vesi on pidevas ringluses, biopuhastid, mehaanilised filtrid, setitid, vee desinfitseerimine. Enamasti kasvatatakse angerjaid. Angerjal on kõrge müügihind. 24. Kalade kehaosade saagis kala töötlemisel ja seda mõjutavad tegurid. Puhast liha lõhest ja forellist 65%, tuurlastest 60%, karpkala rümp 65%. Rümp on lihakeha, millelt on eemaldatud sisikond, pea ja uimed. 25. Suguküpsuse mõju forelli kvaliteedile ja selle reguleerimine – all-female, triploidid Vikerforellide optimaalne paljunemisiga on 4-6 aasta vanuselt. Nende asendamiseks kasvatatavaid, veel mitte päriselt küpseid kalu nim asenduskaladeks
Kalad teevad siis lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ning suremus suureneb.Vee aereerimisel arvestatakse kaubakala hapnikutarvet rusikareeglina järgmiselt: 10 °C juures vikerforellile 0,25 liitrit ja karpkalale 0,08 liitrit hapnikku 1 kg kala kohta tunnis. 18 °C juures on vastavad näitajad 0,7 ja 0,25 liitrit. Kui karpkala hapnikutarve 10 °C juures võtta võrdseks ühega, siis vikerforellil on see ligikaudu 3 korda ja kohal 1,8 korda suurem, haugil peaaegu sama (1,1), angerjal ja linaskil aga väiksem (0,8). Kindlustamaks kalale piisava koguse vees lahustunud hapniku olemasolu, on vaja teada, mitu protsenti vette juhitavast hapnikust seal iga konkreetse pihusti kasutamisel lahustub. Kala transpordil püütakse vee hapnikusisaldust hoida 70100% küllastatu sest, soojas vees (1520 °C) 80 (90)100%. Madalamatel temperatuuridel piisab ka märksa väiksemast sisaldusest, näiteks forellile 5 °C juures 40% (6mg/l)
Kala sisaldab kuni 20 % valku, mis on täisväärtuslik, nagu ka liha ja munavalk, kuna sisaldab piisavas koguses kõiki asendamatuid aminohappeid. Kalavalgust moodustab sidekude vaid 2-5%, mistõttu kalatoidud on kergesti seeditavad. Rasvasus on kaladel liigiti erinev. Väherasvased kalaliigid (tursk, koha, haug, ahven) sisaldavad rasva alla 1 % ja sobivad hästi dieettoiduks. Rasvarikas kalaliha on heeringalistel, lõhelastel, angerjal jt. liikidel. See kõigub märgatavalt sesooniti ja näiteks räimel on kevadel rasva 3-4%, sügisel aga kuni 6% ja enamgi. Kuid ka viimane näit jääb tunduvalt alla liha rasvasusele. Kala sisaldab ka kolesterooli, sõltuvalt rasvasusest. Näiteks lõhe kolesteroolisisaldus on võrreldav juba sealiha vastava näiduga. RÄIM energia 103 kcal/100g Kalarasva koostis erineb märgatavalt teiste loomsete rasvade omast, kuna sisaldab palju pika ahelaga polüküllastumata oomega-3 rasvhappeid
marja. Osad marjaterad langevad veekogupõhja, kus seened söövad nad ära ja teised jäävad hõljuma, kooruvad ja enamik neist saavad seal söödud). Läänemeres on ka üks sisemise viljastamisega kala, kes poegib - emakala ehk kiviluts. Nad ei pea raiskama palju energiat, et marja toota. Neil on kalapojaga kaasas ka rebukott. Ogalik - isane teeb poegadele pesa. Ookeanis elavad kalad teevad kudemisrändeid (pikim angerjal, kes koevad Sargasso meres, pärast seda surevad). Eestis näiteks räimed - kantakse alguses hoovusega sinna, kus hea süüa, kasvades lähevad sinna, kus täiskasvanud toituvad. Kaldakooslused On olemas igas veekogus. Vesikondade habitaatide servaalad on alati kaetud taimestikuga, mis moodustavad eri piirkondades eri nimetusega alasid. Meil sood - ühenduses merega. Marsid. (?) Tavaliselt ei kasva juurtega kinnitunud taimi, soontaimi. Kasvavad makrofüüdid (ehk suurtaimed on
parasiit. Kirjanduse põhjal on seda liiki leitud paljude sugukondade kaladel kuid andmetest ei tule välja kas kõik kalad on päriselt lôpp-peremehed, vôimaldades emastel nematoodidel suguküpseks saada ja mune produtseerida, vôi on vaid säilitusperemehed, kelles parasiidid suguküpseks saavad aga mune ei produtseeri. Euroopas on tema peamised lôpp-peremehed haug (Esox lucius) ja forell (Salmo trutta). Täiskasvanud isendeid on leitud ka veel angerjal (Anguilla, anguilla), lutsul (Lota lota), ahvenal (Perca fluviatilis) jt. Larve on leitud väga paljudel kala liikidel, kes toimivad kas vahe- või säilitusperemeestena. Parasiidi munad vabanevad lõpp-peremehe ekskrementidega väliskeskkonda, kus nende areng jätkub. Munad on väliskeskkonnas väga vastupidavad ja nende areng sõltub eelkõige vee temperatuurist. Munas kestub ka teise staadiumi larv; viimane koorub alles 7-30 päeva pärast
f. Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen. g. Kolju ehk pealuu: · Silmudel pole luid, seega ka koljut ja lõualuid lõuatud; · Haidel kõhrest kolju; · Tuurlastel luustunud kolju; · Luukaladel tõeline kolju. h. Uimede toes. Roodluud karplastel tugevasti arenenud, mitmeharulised ja teravad. i. Lõhelastel, angerjal ja haugil pehmed, hargnemata. j. Suurema osa kalade lihasmassist moodustavad valged lihased. Need on ehituselt k. sobivad kiireteks kontraktsioonideks, kuid väsivad kiiresti. Aeglasema, kuid püsivama t l. jaoks sobivad punased lihased, mis paiknevad uimede tugiluudel ja pikki kala keha külgi, m. eriti sabaosas. Pelaagilistel ookeanikaladel, kes ujuvad püsivalt pikki maid on punaste n
proportsioonides, mõõtmetes ja osade organsüsteemide talitluses (nt suguelundid). Otseselt arenevad: roomajad, linnud, imetajad. Moondega areng selgroogsetel- moondega arengu puhul 46 esineb vastse staadium, vastne erineb nii ehituslikult kui talituslikult suguküpsest arengujärgust. Peaks teadma kaht tüüpi vastset kalade puhul vastse üldnimetus on maim. Eriline vastsestaadium kaladel on angerjal ja lest (lestal rändab moondega arengu käigus üks silm teisega samale poolele). Selgroogsetest moondega arenevad kahepaiksed- kullesed (konnadel ja vesilikel). Kullese ja konna ehituse ja talitluse võrdlus (süda, hingamine, toitumine, elupaik). Sõõrsuud: silmud- silmude vastsed on liivasonglane. Moondega areng selgrootutel- väga levinud, esineb peaaegu kõigi koolis õpitavate hõimkondade esindajatel- käsnad, ainuõõssed,
Et kala oleks kergem puhastada, võib selle vahele kinnitada kala saba. Kalafileede viimistlemisel kasutatakse teravaotsalist kahvlit. Selle abil saab kala paigal hoida, et eemaldada kalarood ja uimed ning nahk. Noad peavad olema teravad. Kalade puhastamisel on soovitav kala alla panna mitmekordne paber soomuste ja sisikonna jaoks, mida söögiks ei kasutata. Kalade eeltöötlemine 1. Lima eemaldamine. Lima tuleb kas ära kraapida või majapidamispaberiga puhtaks hõõruda. Angerjal eemaldatakse lima soolaga hõõrudes. 2. Kala puhastamine soomustest. Kui kalu praetakse, on soomustest puhastamine vajalik. Soomustest ei ole vaja puhastada juhul, kui kalu: 148 keedetakse - soomustes on aineid, mis lisavad kalaleemele head maitset; suitsetatakse või grillitakse - kalal eemaldatakse nahk koos soomustega alles enne serveerimist; fileeritakse.
annaabi.ee 
