Andy Warholi filosoofia (0)

Eva Martina Põder 12. B

„ Andy Warholi filosoofia“

Andy Warhol

Taust
Andrew Warhola sündis 1928 Pittsburghis Pennsylvanias, kus oli USA suurim slaavi asustus. Andy vanemad olid immigrandid Tsehhosolovakkiast ehk tänase Slovakkia Ukraina piiri äärselt alalt russiini rahvakillu asustusalalt. Russiinid olid meie mõistes nagu setud , kelle identiteet on lõhestunud kahe kultuuri ja riigi vahel.
Andy õppis Carnegie tehnoloogiainstituudis reklaamikunstnikuks. Ta asus elama New Yorki , kus temast kujunes kümne aastaga linna mõjuvõimsaim ja edukaim disainer .
Enesekuvand ja filosoofia
Andy Warhol on öelnud: „Ameeriklastele on ostmine palju omasem kui mõtlemine ja mina olen nii ameerikalik kui olla saab.“
Andy ei tundnud mingit seotust oma vanemate kultuuriidentiteediga. Kuna ta oli noorena pidevalt haige ja lisaks sellele seksuaalselt erinev ning oma välimuse pärast väga ebakindel, ei leidnud ta sõpru. See kõik mõjutas ta psühholoogilist enesekuvandit ja muutis ta ühtviisi võõrastavaks nii iseenda kui teiste inimeste suhtes.
Ta ei olnud võimeline looma lähedasi suhteid. Ta vajas küll enda ümber kaaslasi ja ei läinud pea kunagi kuhugi üksinda, kuid ei talunud, kui keegi teda puudutas või talle oma muresid kurtis. Andy tõi oma välimuses riietusega esile kõikvõimalike vigu, et pääseda inimeste heakskiidust.
Juba oma vaeses lapsepõlves vaimustus ta Hollywoodist, moest, rahast ja kuulsatest inimestest. Just neil põhjustel võttis Ameerika vaba ja võõrandunud tarbimisühiskond ta avasüli omaks.
Kuigi ta paistab esmapilgul pinnapealne, selgub ta raamatust, et ta maailmavaade oli tegelikult võrdlemisi eluterve. Andy uskus, et elul puudub igasugune sügavam mõte ja kõik on mittemiski, samas oli ta aga üldsusele teadmata väga religioosne inimene, kes käis regulaarselt kirikus. Andy uskus sügavalt minnalaskmise vabastavasse mõjusse. Ta on öelnud: „Miks peab inimene aega raiskama kurvastamisele, kui ta võib selle asemel õnnelik olla?“ Ta ei määratlenud kunagi oma probleeme, et nendele üldse mitte mõelda. Teiste probleeme oli ta valmis kuulama ainult lindistustelt, sest nii ei saanud kunagi öelda, kas tegu on näitlemisega või tõsieluga.
Kuigi ta armastas kõike pinnapealset, on ta öelnud, et „ Ilul ja rikkusel pole midagi pistmist inimese headusega. Tavaliselt aktsepteerin ma inimesi sellisena, nagu nad end ise näevad, sest nende minapilt sarnaneb palju enam nende mõtteviisiga kui nende välispilt“, seega ei saa päris kindlasti väita, et Andy oleks inimesi vaid nende välimuse ja maine põhjal hinnanud.
Kunst , äri ja kunstiärikunst
Andy Warholi eesmärk oli kujundada endast kaubamärk, saada kuulsaks ja rikkaks läbi kunsti tegemise. Ärikunsti pidas ta kõige võrratumaks kunstiliigiks.
Ühendriikides valitsev kunstimentaliteet soosis aga individualistlikke macho-kuvandiga ekspressiivseid abstraktsioniste nagu Jackson Pollock. Nad põlgasid tavalise elu banaalsust ja kõige kaubastamist, nende kunsti peeti puhtaks ja tõeliseks. Reklaamikujundaja taustaga Andy Warholil polnud seega mingeid eeldusi pälvimaks tolle aja suurte kunstnike heakskiitu.
Warhol tahtiski aga teha kunsti kõige kiuste just enda moodi ja seeläbi muutiski ta maailma.
Ta muutis elu ja kunsti vahelise piiri häguseks, näidates, et kunst võib peituda kus iganes. Andy ei näinud vahet muuseumil ja supermarketil. Ta laenas oma teoste temaatika massikultuurist, tahtes tavalist ja igapäevast kunstiks muuta. Samal ajal muutis ta ka kunsti tavaliseks ja igapäevaseks tarbekaubaks.
Kui üldsus taunis tarbimiskultuuri, siis Warhol nägi põhjuseid selle ülistamiseks. Ta leidis, et tarbimine vähendab vahet rikaste ja vaeste vahel, seob rahvast. Ameerikas jõid Coca -Colat nii Elizabeth Taylor kui ka keskmised tõstukimehed. Coca-Cola maksis mõlemale ühepalju ja maitses ühtviisi hästi.
Enne teda oli ühendriiklaste igapäevamaailm kultuuriliselt nähtamatu. Warhol esitas oma kunstiga aga asju ning pilte, mis inimeste igapäevaelus olid iga päev esil olnud mitukümmend aastat enne, kui tema seda nägi ja kõigile näitas.
Warhol näitas kõigile omaenese elu ja loomingu näitel, et "meie kultuuris müüvad pildid kaupu, mida nende omanikud tahavad müüa - suppe , unelmaid, ametikohti, usu õppetükke -, ja mida vähem me ära tunneme nende ideoloogilist sisu, seda tõenäolisemalt me neid ostame ".
„Andy ei olnud oma kunstis ei irooniline, ei kriitiline; ta vaid peegeldas ümbritsevat tegelikkust ja tegi seda läbilõikavalt täpselt.“ ( Timo Valjakka)
Oma loomingus tegi ta läbi kolm faasi: idealiseeritud filmistaaride portreed, häirivad pildid ühiskonna pahupoolest ja viimaks lillemaalid.
Ta trükkis oma teoseid suurtes kogustes ja lasi neist teha mitmesuguseid tarbeesemeid ja seda kõike raha nimel. Warhol ei hinnanud kunsti per se. Ta kirjutas oma autobiograafias , kuidas ta riputaks pigem koduseinale maali asemel samas väärtuses rahatähti, sest kunst risustavat ruumi.

• Tehas
  

Warholil oli oma ateljee , mida kutsuti Tehaseks. Ruumide seinad ja laed kattis Andy üleni hõbepaberiga. Kuna Warholil oli haruldane omadus tõmmata ligi rikkaid, kuulsaid ja andekaid, siis tehasest saigi New Yorgi kultuurieliidi kohtumispaik, kus peeti pidusid, tarbiti ohtralt narkootikume ja toodeti filme. Andy nimetas oma filmides esinenud tundmatuid inimesed superstaarideks, näitamaks, et igaüks võib olla 15 minutit kuulus. Enese pidev seostamine ilusate inimeste seltskonnaga ning endast ja portreteeritavatest „superstaaride“ loomine pidi olema seotus Warholi alaväärsustunde ja puudujääkide kompenseerimisega.Ta tootis oma karjääri jooksul üle 60 filmi. Üks kuulsaimatest filmidest on näiteks „ Sleep “, mis kestab 6 tundi ja kujutab luuletajat John Giornot magamas. Pea kõik ta filmid lubasid vaatajal paar tundi eemal olla ja tagasi filmi juurde tulles ikka kõigest toimuvast aru saada. Andy filme näidati Tehases ja mõndades üksikutes põrandaalustes kinodes. Ta filmid olid ebatraditsioonilised ja häirivad, need ei läinud kokku tolle aja moraaliga, sest kujutasid tihtipeale transvestiite, geisid, narkootikume.
Warol töötas ka skulptuurikunsti ja fotograafiaga, hiljem sai ta omaenda telesaate ja andis välja ajakirja Interview. Ta oli muusikaärimees ja bändi The Velvet Underground manager . Lisaks sellele oli Andy teatrijuht, filminäitleja ja moemannekeen. Nii paljudel erinevatel aladel tegutses Warhol, et saavutada aina suuremat kuulsust ja rikkust.
Tähtsus
Warholi kunsti on tõlgendatud kui massikultuuri ja materialismi vastu suunatud kriitikat ja pilget, kuid kunstnik ise nägi oma teostes just Ameerika kultuuri ülistust. Andyst kujunes popkunsti isa, kes sidus kunsti igapäevaeluga. Ta tõestas, et ka popkultuuri atribuudid võivad olla hinnatud kunstiteosed ning et „Kunst võib olla banaalne ja ülev, tõsine ja lõbus ning ohtlik ja ohutu üheaegselt“ ( Raul Meel).