Andus Kivirähk "Mees kes teadis ussisõnu" (3)

Anni Tetsmann
Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“
Retsensioon
Andrus Kivirähu viimane romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab peategelase Leemeti , kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks Põhja Konna nägemine või oskus mõista ussikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili.
Inimesed valivad metaselu asemel külaelu ning põdralihale eelistavad nad putru ja leiba ning ussikeele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe tule vahele ja ainus koht, kus ta end turvaliselt tunneb, on ussipesa. Leemeti parim sõber reedab ta ja kolib koos perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub. Leemet proovib samuti metsast põgeneda ning elab mõnda aega külas, kuid pöördub hiljem tagasi. Mõlemas pooles pettunud peategelane alustab võitlust uute uskumuste vastu, samas keeldub tunnistamast vanu tavasid. Ta tapab tuhandeid külaelanikke koos oma vanaisaga. Põletab maha hiie ning raiub tükkideks hiietarga, kui see Leemeti armasama tapab. Võitlus uute maailma tavade vastu toob Leemetile raskeid kannatusi, ta kaotab enda perekonna, armastatu, sõbra ja näeb pealt keele välja suremist, olles selle viimane kõneleja.
Eelkõige toimubki võitlus kahe maailma vahel – metsa ja küla vahel. On olemas ka kolmas maailm, kus elab raudrahvas. Külarahvas austab raudrahvast väga. Väga palju räägitakse keeleoskusest – ussikeeleoskusega on võimalik teisi loomi oma soovi järgi käituma panna.
Kivirähul on suurepärane fantaasiamaailm. Siin raamatus on erinevad põlvkonnad – inimahvid , kes tunduvad olevat kõige vanemad ning on juba ajahambast räsitud. Neile järgnevad teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on olemas ka mürgihambad (Leemeti vanaisa). Lisaks on ussisõnade kõnelejad, kellel mürgihambaid enam ei ole. Samuti on olemas haldjate ja vaimude kummardajad, kes lähevad oma uskumustega liiga kaugelegi (hiietark).
Suurepärane fantaasia väljendub ka metsaelu väga täpses kirjelduses – kuidas hunte lüpstakse, inimahvid täisid aretavad ning kuidas päevast päeva Leemeti ema põdraliha küpsetab. Raamatus on kõik täpselt paigas ja liigseid küsimusi ei tekigi.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ on nukrameelne romaan. Enamjaolt on tegemist kurbade sündmustega – Leemeti armsam tapetakse , tema ema ja sõbrad ussid samuti ning lõpuks jääbki ta päris üksi metsa. Raamatu lõpus leiab Leemet aga rahu – ta leiab lõpuks kauaotsitud Põhja Konna ning jääbki tema juurde. Ta tunneb, et ta on viimane, et keegi ei teagi, et ta üldse elab.