Kui ta ootas neljandat last, jäi ta aina nõrgemaks, tervis halvenes. Kui aga Krõõt oli ilmale toonud poja, Andrese, sai ta lõpuks olla õnnelik ning ta suri naeratus näol, sest teadis, et sai mehe soovi täita. Ta soovis, et Andres võtaks uueks perenaiseks Mari ("Sa pead omale teise naise võtma," ütles Krõõt nüüd. "Aga ära võta kurja... lastele emaks."). Tema soov ka täitus, Mari hoidis Krõõda lapsi alati nagu enda omi. Peale Krõõda surma sai Andreski aru, millest ta oli ilma jäänud ning see "põnts" pani ta oma endist mõtteviisi muutma. Isegi Pearu nuttis Krõõda pärast silmad peast välja, sest Krõõt oli tema jaoks olnud midagi imeliselt head ja püha. Andres sai vihaseks, kui ta matustel märkas, et Pearu oli Krõõda jaoks soosilda silendanud ning ta ise polnud sellele mõttele tulnudki. Krõõda matmisel nutsid väga paljud teda taga, mis tõestab, et Krõõt oma headusega suutis tuua Vargamäe ellu rahu ja päikest.
kaua eemal olnud. Elus on ikka, et inimesed tulevad ja lähevad. Loomulik oleks aga ka see, kui minemised poleks lõplikud. Minu arvates vajab inimene mälestusi, ja kõige päikselisemad mälestused pärinevad üldjuhul just lapsepõlve mängumaadelt. Mõned inimesedki seonduvad meile üksnes mingite paikadega ning märksa parem on meenutada neid seal, kus meenuvad koosoldud toredad ajad, mitte näiteks kõledal surnuaial. Nii meenutas Andreski Krõõta Vargamäel: " Ta vaatas Vargamäe mände ja tal tuli meelde, et neil Krõõdaga tol korral neist juttu olnud. Andres ise vana, aga männid seisid endistena. Ainult oksad olid teistel nagu harvemaks muutunud. Kuid võimalik, et asi polnud männiokstes, vaid Andrese enda silmis, mis aasta- aastalt töntsimaks läksid. Vargamäe soosillal tuli Andresel meelde, mis nad Krõõdaga temast rääkinud. Ja otse
perenaisekohustusele oli tal seitse last, keda kantseldada. Kui tüdrukuna oli Maril laul pidevalt huulil, siis perenaisena ta enam ei laulnud mured võtsid kogu ta aja. Töö ei olnud ainus, mis naiste elu raskeks tegi. Tihti oli nende raske saatuse põhjuseks nende oma abikaasa. Põhjuseid, miks see nii oli, on mitmeid mees võis olla vägivaldne, kuid ta võis olla hoopis hoolimatu, mis oli veelgi halvem. Vägivald oli näha Pearu ja tema naise puhul joobes peaga peksis ta naist. Andreski peksis oma naist Marit, näiteks päise päeva ajal vemblaga üle piha. Mari ei saanud Andresele vastu hakata, vaid talus seda kannatlikult ja rahulikult. See oli talunaise saatus, selle vastu ei saanud ta midagi teha ning mis naine see oli, kes mehe peksugi välja ei kannatanud. Peaasi et lapsed peremehe vihast pääseksid. Krõõta Andres ei puutunud, kuid Krõõdagi elu ei olnud kerge. Naine oli kerge ja nääpsuke, mitte suurekasvuline ja tugev nagu paljud teised talunaised
Maril oli vahel tundmus, nagu ta oleks Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne Jussi surma ja surm oleks nagu sellest alusest tekkinud. Indrek oli nagu piinav etteheide Marile. Mari muretses, miks on Indrek nääpsuke ja nõrguke, kui Jussi lapsed olid hoopis tuiakamad. Mari muretses, miks pidid Jussi lapsed surema. Ta arvas, et Jumal peab ainult teda Jussi surmas süüdi. Aga kui suri Anni siis see tähendas, et Andreski polnud Jussi surmas süüta. Mari muretses, miks oli Krõõt surres nagu ära teinud, et see ainult Marit perenaiseks tahtis. Koos lastega mattis Mari ka oma minevikku tema arvatavate eksituste ja pattudega. Mari ei uskunud mingit õigust, vaid uskus ainult armu. Ta uskus, et ainult elavate vastu saab, surnute vastu ei saa keegi. Mari meelst polnud hirmsamat asja, kui keegi peaks talle ette heitma Liisi ja Mareti raisku minekut hooletu järelvalve tõttu. Andresele pidi aga Mari
Vastuolud inimese soovide-plaanide ja tegeliku käitumise vahel. Keeruline on inimene olla. 4,Tõde ja õigus (1926-1933). Romaani keskmeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu. Kirjanik avab talupojaelu kaudu üldinimlikke teemasid. Võitlus maaga, armastus maa vastu-Andrese suhe maaga on armastus ja võitlus, lõputu töö.Pearu ja Andrese tülide kaudu tõstatatakse tõe ja õiguse teema, seda väänatakse oma kasu nimel. Pearu oma krutskitega jääb tihti võitjaks, nii õpib Andreski tõde väänama. Vargamäelt kaob armastus inimese vastu, seal ei olda õnnelikud. Armastus maa vastu jätab Andrese elus varju kõik muu, naise, pere, inimlikkuse. Poja Indreku arvates on armastus sundus, vabaduse kaotus, selline armastus on sunnitöö. Indreku ja Andrese vastandamine läbib teost. Tammsaare on öelnud, et tahtis kujutada inimese nelja võitlust: maaga, jumalaga, ühiskonnaga ja iseendaga-ja viimaks alistumist, et siis taas otsast alata. Kõik jõuab tagasi algusesse
toas ega laudas midagi suhu pista. Alguses tegi Andres tööd nagu mingi eesmärgiga, aga nüüd nagu harjumust või paratamatust. Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, aga muretsed neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele. Andresele tundub nagu oleks ta nõiaringis. Andres mõistab ligi kümne aastase rähklemise järel, et ta ei suuda kõike teha, mida Vargamäe temalt nõuab. Ta ei usu, et seda noor Andreski suudaks, aga ühte tahab ta siiski tõeks teha, et sood saaks loomakandvaks, tänini pole ta sedagi suutnud teha. Siiski Andres usub oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse ju suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Paarikümne aasta möödudes. Andresele ei valmistanud enam midagi eriti rõõmu. Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja kivivaremed, aga põld on ikka kive täis. Kraavide kaevamine
kuna tema ei olnud ei kuri ega ka õel. Oleks siis Krõõda surmaga kõik kannatused Vargamäel läbi, kuid kus sa sellega, peale tema surma hakkas hoopiski kannatama Sauna- Juss, Mari abikaasa. Mari oli juba aastaid Vargamäe talus olnud kui Krõõda asemik, mis muutis omakorda Jussi õnnetuks, kuna temalgi oli lapsed Mariga ja temagi tahtis elada pereelu. Kuid Mari süda oli nii kaastundlik, et ta ei suutnud Andrest jätta üksi koos lastega ja ega Andreski oli natuke omakasupuudlik, kuna tal ei tulnud kordagi pähe, et Maril on oma mees ja lapsed, oma kodu ja elu. Andres ei suvatsenudki otsida endale uut naist, vaid tema silmis jäi alati Mari selleks. Saades siis Juss aru, et ega Mari enam Andrese juurest ära ei tule, muutus ta meeleheitlikuks. Kord õhtul välja minnes võttis Juss on pussinua kaasa, passides siis kuna Andres kõrtsist tuleb ja kähmluse käigus sattus pussnuga Andrese põlve
Kui ta ootas neljandat last, jäi ta aina nõrgemaks, tervis halvenes. Kui aga Krõõt oli ilmale toonud poja, Andrese, sai ta lõpuks olla õnnelik ning ta suri naeratus näol, sest teadis, et sai mehe soovi täita. Ta soovis, et Andres võtaks uueks perenaiseks Mari ("Sa pead omale teise naise võtma," ütles Krõõt nüüd. "Aga ära võta kurja... lastele emaks."). Tema soov ka täitus, Mari hoidis Krõõda lapsi alati nagu enda omi. Peale Krõõda surma sai Andreski aru, millest ta oli ilma jäänud ning see "põnts" pani ta oma endist mõtteviisi muutma. Isegi Pearu nuttis Krõõda pärast silmad peast välja, sest Krõõt oli tema jaoks olnud midagi imeliselt head ja püha. Andres sai vihaseks, kui ta matustel märkas, et Pearu oli Krõõda jaoks soosilda silendanud ning ta ise polnud sellele mõttele tulnudki. Krõõda matmisel nutsid väga paljud teda taga, mis tõestab, et Krõõt oma headusega suutis tuua Vargamäe ellu rahu ja päikest. Autorist
ega laudas midagi suhu pista. Alguses tegi Andres tööd nagu mingi eesmärgiga, aga nüüd nagu harjumust või paratamatust. Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, aga muretsed neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele. Andresele tundub nagu oleks ta nõiaringis. Andres mõistab ligi kümne aastase rähklemise järel, et ta ei suuda kõike teha, mida Vargamäe temalt nõuab. Ta ei usu, et seda noor Andreski suudaks, aga ühte tahab ta siiski tõeks teha, et sood saaks loomakandvaks, tänini pole ta sedagi suutnud teha. Siiski Andres usub oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse ju suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Paarikümne aasta möödudes. Andresele ei valmistanud enam midagi eriti rõõmu. Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja kivivaremed, aga põld on ikka kive täis. Kraavide kaevamine oli
Vargamäest sai nende uus kodu. Vargamäel oli hulganisti soid ning rabasid, üldse oli seal kuidagi vesine. Mäe Andres aga oli kange mees ning just eriti töös, sest selles ei andnud ta armu ei endale ega ka teistele. Vargamäe saunas elas Sauna Madis oma eidega, kes oli suur lobamokk ning ei suutnud oma suud sugugi kinni pidada. Vargamäel oli kaks poolt: Eespere ning Tagapere. Tagaperel ehk Orul oli peremeheks Pearu Murakas, igavesti kange ja krutskeid täis mees nagu Andreski. Juba esimestel päevadel läksid mehed vaat et riidu, sest Pearu tahtis Andrest proovile panna, kui kange viimane ka on. Kui Pearu kõrtsist joobnuna tuli, oli ta peaaegu alati kuri ning seda said tunda nii tema saunaeide tütrest naine kui ka nende lapsed. Pearu ja Andrese esimese tüli algeks sai kraav, mille Andres lasi Sauna Madisel Oru krundile kaevata, makstes ühe poole ise ning teise poole Pearu.
muidu pole varsti enam toas ega laudas midagi suhu pista. Alguses tegi Andres tööd mingi eesmärgiga, aga nüüd nagu harjumusest või paratamatusest. Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, aga muretsed neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele. Mehele tundub nagu oleks ta nõiaringis - ta mõistab ligi kümne aastase rähklemise järel, et ta ei suuda kõike teha, mida Vargamäe temalt nõuab. Ta ei usu, et seda noor Andreski suudaks, aga ühte tahab ta siiski tõeks teha, et sood 1 saaks loomakandvaks, tänini pole ta sedagi suutnud teha. Siiski usub oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse ju suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Paarikümne aasta möödudes, ei valmistanud Andresele enam midagi rõõmu. Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja kivivaremed, aga põld on ikka kive täis. Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud, või kui seda
Teine talu, kus elab Pearu, on jõele lähemal ja parema maaga. Pearu on kange mees, kes tööd ei tee ja veedab palju aega kõrtsis. Tal on plaan uus peremees samuti välja süüa nagu eelmine. Pearu kiusab Andrest ja kord ajas ta sead rukkisse, kuid Krõõda hüüdmise peale tulevad sead tagasi ja Pearu räägib ka vanaduses Krõõda heledast häälest. Need tülid tõstatavad tõe ja õiguse küsimuse. Andres räägib küll tõtt, kuid õigus jääb siiski Pearule. Andreski hakkab tõde väänama ja tõde ning õigus muutuvad mõisteteks, mida väänatakse oma kasu nimel. Võitlus maaga varjutab naise, pere ja muu ning Andresest saab kinnine peremees. Andres soovib üle kõige poega, kuid sünnivad vaid tüdrukud. Ta on naabriperemehe peale kade, et sel ka pojad on. Kui Krõõt lõpuks poisslapse sünnitab ja sureb, on Andresel tuim tunne ja ta mõistab oma vigu. Romaanis on ka kõrvategelased, Mari ja Juss. Juss tuli Vargamäele sulaseks ja Mari tüdrukuks
annaabi.ee 
