Andreas Hõlpuse kontserdi retsensioon (0)

Kontserdi retsensioon
Andreas Hõlpus
14. novembril käisin Arensburgis kuulamas Andreas Hõlpuse kontserdit. Kohal oli väga vähe inimesi, millest on kahju, kuna kontsert oli tasuta ning Andrease esitusel kõlasid väga ilusad ning enamasti tuntud laulud. Õhkkond oli restoranis hubane, inimesed einestasid ning kuulda oli mõnusat jutusuminat.

Esimese loona kõlas „Vala Veini“. Lugu tekitas väga nostalgilise tunde, ilmselt oma rahuliku meloodia pärast. Selle laulu juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas esitaja näitas välja oma emotsioone. Oli näha, kuidas ta elas oma loosse väga sisse, kandis edasi rahu.

Selle armsa kontserdi juures oli suureks plussiks see, et esitaja rääkis enne iga laulu algust pisikese loo. Rääkis miks ta just selle laulu valis või millised on tema enda tunded ja mõtted nende konkreetsete lugudega seoses.

Enne, kui ta hakkas laulma laulu „Leekiv armastus“, rääkis ta miks oli just sellise laulu esitamiseks valinud. Nimelt oli see kunagi karastusjoogi coca -cola reklaamilaul. See jäi talle kuidagi eriliselt meelde ning tekitas temas hea tunde. Kui Andreas laulma hakkas, meenus mulle palju laupäeva õhtuid, mil vanasti perega vaatasime filmi „Vanad ja kobedad saavad jalad alla“. Just selles filmis oli algusmuusikaks „Leekiv armastus“. Seega on mul kõik selle laulu sõnad peas ning laulsin seda koos sõbrannadega vaikselt kaasa. Selline hetk tekitas eriliselt mõnusa naeratuse meie suule.

Tore oli vaadata, kuidas artist ise nii väga nautis selle loo esitamist .

See oli minu arvatas ka selle õhtu üks kõige mõnusaim laul.

Kontserdil kõlas ka laul „Wonderwall“. Öeldakse, et see on üks esimesi laule, mida kitarril mängides ära õpitakse. Seega peetakse seda tihtipeale liiga lihtsaks ja inimesed ei väärtusta seda. Minu arust esitas Andreas seda laulu väga hästi. Nagu teisedki tema esitatud laulud, oli ka see väga rahulik. Artisti emotsioonid olid taaskord need, mis aitasid sellele loole nii palju kaasa, lausa uskumatu, rääkimata Andrease kitarrioskusest.

Kuna kontsert kestis veidikene üle tunni aja, oli ka keskel pisikene paus . Paus, mil saime sõbrannadega arutada just esitusel kõlanud lugusid ning teed juua. Hetkeks istus ka Andreas meie lauda ning küsis meie muljeid . Minu arust on väga hea, kui artist suhtleb inimestega ning küsib muljeid ning nõu, mida ta saaks veel oma esituste juures paremaks muuta.

Andreas esitas ka palju John Mayeri lugusid. Üks nendest kandis nime „Gravity“. Lugu oli taaskord aeglane ja melanhoolselt sujuv ja jõuline. Terve selle loo aja oli esitaja ilme tõsine ning oli aru saada, et laul puudutas teda ennast väga.

Teine John Mayeri lugu, mis esitlusel kõlas oli „Your body is a wonderland“. See lugu oli veidi tempokam, vahelduseks väga hea. Siin lõi esitleja publikuga palju kontakti ning silmsidet . Mul hakkas isegi jalg selle loo ajal rütmi kaasa lööma. Ning kuna lugu oli taaskord tuttav, ümisesin seda ka kaasa.

Kokkuvõttes oli see üks mõnusamaid kontserte, kus ma olen käinud. Õhkkonna muutis meeldivaks see, et ei olnud palju rahvast. Natukene rohkem oleks võinud küll olla, aga mitte liialt. Just siis, kui kontsert oli juba lõpusirgel, hakkas restorani rohkem inimesi tulema . Kontserdilt lahkudes oli süda kuidagi eriliselt soe ning väljas mõllav kõva tuul ei tundunudki enam nii külm, kui enne. Kui Andreas veel teinekordki peaks kuskil esinema, olen kindel mineja!

Kati Räim 10b