Peremees sai järjekordse rahakirja Karlilt, mis ajas Jüri vihale. Ta ei olnud sellega nõus, et tema peab talus tööd tegema, et vend saaks linnas peesitada. Jüri ja Taavet võtsid isa käsul oinalt elu. Hiljem toimus veesõda, kus Jüri sai veega pihta ja sai kurjaks. Ta otsustas talust minema minna. Seepeale ütleas aga isa, et kirjutab talu poja nimele aga kui kuulis tagasi tulles,et poeg tahab Soola Roosit naiseks võtta, tahtis isa vankri ümber pöörata ja talu uuesti oma nimele kirjutada. Samal hetkel tuli aga vallasaks Eesner ja andis Jürile sõjaväekutse. Jüri läks sõtta ja teda ei nähtud enam kunagi. Teine tants: Peaaegu igas talus oli toimunud põlvkondade vahetus. Aastaid oli Aiaste talu peremees Taavet. Ta käis seltsimajas koosolekutel ning oli palju vabameelsem talu asjades kui seda oli olnud ta isa Mats. Taavet on abielus Soola Roosiga, kes täidab talus perenaise rolli
Mats Traat ,,Tants aurukatla ümber" - ESIMENE TANTS - ilmasõja esimene sügis? Jüri - Aiaste keskmine perepoeg; sihvakas; parasjagu kondikas; pikatoimeline; mitte just rõõmsa loomuga; lapsest saati armastanud pliiditule paistel peesitada ja vaadata, kuidas märg kuusehalg tükk aega kuuma käes visiseb ja otsast mullitavat vett välja ajab, enne kui viimaks tule külge võtab; vallakoolis piibliloo ja keisrihümni õppetunnid,
suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrges mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.» Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses. Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga. Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama. Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla
» Tädi Polly oli pooleldi kurb, et tema teravmeelsus polnud märki tabanud, ja pooleldi rõõmus, et Tom oli ometi kord kogematagi kuulekalt käitunud. Kuid Sidney ütles: «Noh, minu arvates õmblesid sa tema krae valge niidiga kinni, see seal on aga must.» «Muidugi õmblesin valge niidiga! Tom!» Kuid Tom ei hakanud järge ootama. Uksest välja lipates ütles ta: «Siddy, selle eest sa alles saad!» Kindlas kohas uuris Tom kahte suurt nõela, mis olid tema kuue revääri pistetud ja mille ümber oli niiti keritud, ühele valget, teisele musta. Ta mõtles: «Tädi poleks seda kunagi märganud, kui Sid poleks öelnud. Pagan võtaks, vahel õmbleb ta valgega, vahel mustaga. Ta võiks tõesti ühe või teise juurde jääda, nii ei suuda seda keegi meeles pidada. Aga Sid saab selle eest nahatäie, see on kindel!» 12 Tom ei olnud linnakeses eeskujulik poiss. Kuid ta tundis eeskujulikku poissi väga hästi ja vihkas teda. Juba paari minutiga või isegi varem oli ta kõik oma mured unustanud
küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi sünnib, väärib meil tähelepanu. Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli 3 jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena. Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime edasi anda muljet, mida me ühes temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all
sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu: ,,Soo, siin me siis olemegi -- vana Traadi juures... Seitsekümmend viis... Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse... Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata.
» hüüdis d'Artagnan. «Kas tõesti, härra?» küsis tundmatu rahulikumalt kui kunagi varem. «Noh, selleks on teil täielik õigus.» Ta pööras kannal ringi ja tahtis astuda kõrtsi peaukse kaudu, mille ees d'Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust. D'Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga täielikult tupest ja tormas võõrale järele, karjudes: «Pöörduge ümber, pöörduge ometi ümber, härra pilkaja, muidu taban teid tagumikku!» «Mind tabada?» ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest võrdse hämmelduse ning põlastusega silmitsedes. «No-noh, mu kallis, te olete ogar!» Seepeale lausus ta tasa ja otsekui endamisi: «Lausa vihastav! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid mehi musketärideks.» Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d'Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta
Kõik kommentaarid