"Rasked valikud - Eesti kunst 1945-1991" retsensioon kunstiajaloos (1)

ERLE MAIDO
2
9.01.2015
RETSENSIOON :
Külastamise kuupäev: 09.jaanuar 2015
Näituse nimi: „Rasked valikud – Eesti kunst 1945-1991“
Kunstnik: Richard Sagrits , Nikolai Kormašov, Henn Roode , Ülo Sooster , Toomas Vint , Olga Terri , Johannes Saal , Jaan Elken, Tõnu Virve , Richard Kaljo jt.
Ekspositsioon „Rasked valikud – Eesti kunst 1945-1991“ hõlmab rohkem kui poolt KUMU neljandast korrusest. Näitus on väga laiaulatuslik – pidev stiilide vahetus ja erinevad meeleolud. Näitusel oli näha suurel hulgal väga realistlikke portreesid kui ka kunstnike vaba eneseväljendust. Näitus oli jaotatud mitme erineva saali vahel, et iga ruum saaks just anda edasi teatud ajastu õige tunnetuse .
Esimesse ruumi sisenedes oli tunda rahulolu, töökust, rõõmu, rahvuslikkust. Maalid olid värvikirevad ja reaalsed . Keset saali jäävad silma erinevad skulptuurid . Ka need väljendasid töökust ja sulandusid ülejäänud väljapanekuga kokku. Esimesest saalist püüdis minu tähelepanu Richard Sagrits „Sügis“ 1954, õli. Nimetatud pilt sobis ideaalselt keskkonda ja andis oma lihtsusega edasi soovitud nõukogude argipäeva.
Liikudes edasi teise saali, hakkasid maalid võtma süngemaid toone ja stiil muutus karmimaks. Siiski säilis üldplaanis rahvuslikkus. Peamiselt olid esiplaanil tehased ja näidati sotsialistlikku suurtootmist, mis oli ehtne näide stalinistlikust sotsialistlikust realsimist. Teise saali väljapanek seda nime kandiski. Väljapanekult leidsin tugeva töö nagu Nikolai Kormašov „ Raudbetoon “ 1965.
Edasi kolmandasse saali minnes oli näha, et väljapanek on võtnud järsult väga modernse suuna. Kohe sisenedes vaatasid otsa Henn Roode abstraktsed pildid „ Suvine “ 1957, „Maastik järvega“ 1954 ja mitmeid erinevaid portreid hõlmav „Autoportreed“ 1965-1968. Autorid väljendasid enda pilte väga värvikirevalt ning neist kiirgas positiivseid mõtteid. Minu tähelepanu pälvis kõige rohkem Henn Roode „Demonstratsioon“. Inimesed olid kujutatud väga abstraktselt justkui erinevate tasapinnaliste kujundite summana. Ja kujunditest võis välja lugeda „rahu“.
Neljandas saalis hakkas abstraktne kunst võtma tasapisi karmimat ja sürrealistlikumat joont. Sellest andsid märku sellised tööd nagu Lola Liivat „ Contra “ 1960, Olav Maran „Memeltis“ 1963. Neljandas saalis olid minu lemmikutena Ülo Soosteri „Mõranenud muna“ 1967 ja „ Neljaks jaotatud muna“. Saali teises seinas jäi silma Johannes Saali maalitud Stalini õlimaal . Realistlikult kujutatud portree pani mõtlema selle aja tumedusele.
Minu terve näituse lemmiksaal oli viies, kus meeleolu läks kõige süngemaks ja kurvemaks. Maalid olid väga realistlikud ja tohutult kurvad. Olga Terri maalid „Hirm“ 1952, „Tütarlapse portree“ 1940.aastate lõpp, tekitasid abituse ja paratamatuse tunde. Minu lemmikpilt terve nätuse peale oligi Olga Terri „Tütarlapse portree“. See oli väga kaunis ja siiras pilt oma kurbuse varjus.
Edasi läks näitus taas abstraktseks ja värvikirevaks. Saabus pop kunst. Tasapisi paranes meeleolu ning seinal rippus suur Rein Tammiku õlimaal „1945-1975“, millest õhkas selle ajastu meeleolu. Järgmisena leidsin end ümbritsevat hüperrealismist. Pildid olid väga fotolikud ja lihtsad. Jaan Elkeni „Tallinn. Kopli kaubajaam“ 1982, Tõnu Virve „Eesti naine“ ja Ülo Emmuse „Ilus uks“ 1979 pälvisid minult selle saali tähelepanu. Minnes järgmisesse saali, läks kunst veel minimalistlikumaks ja modernsemaks. Terve üks sein koosnes Rene Kari „ Doomino “ ja Sirje Runge „Kolm“ teostest. Viimases saalis olid Richard Kaljo teosed. Mustvalged pildid kujutasid argipäevaseid tegevusi ja olid tehtud ülima täpsusega.
Üldpildis suutis näitus väga hästi näidata ära 20.sajandi teise poole Eesti eluolu ja kunstiliikumised. Näitus oli huvitav ja usun, et igaühel on midagi sealt vaadata.