aga kus - ei mäleta ... Jüri Parijõgi Külaliste leib Illustreerinud Silvi Väljal, „Eesti Raamat“1977 "See oli siis, kui vanaisa oli alles poisike... Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed… Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu." Jüri Parijõe raamatus "Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte" on 24 muinasjuttu. Lood pajatavad sellest, kuidas vanasti Eestimaal elati, töötati ja mida inimesed uskusid ja kartsid, kuidas nad suhtusid loodusesse ja said läbi metsloomade ja lindudega. "Puuvaras ja Metshaldjas", "Kaevust saadud õnn", "Näkk sulaseks", "Ussikuningas", "Rahakatel", "Imekivi", "Seitse venda ja seitse õde", "Pöialpoiss". Kui isa kinkis raamatuid Illustreerinud E. Maisaar
et viia ohverduseks vaid üks ainus hunt, temastki saab palju verd, tervet karja hukates reostaks see järve rohkem kui üks täis, Vootele keeldus aga üht-ainsamatki hunti kaasa võtmast ja lubas Ülgasega rääkima minna, Leemet tundis kergendust ja jagas tänutäheks onuga öökullimune - Leemet ei uskunud haldjatesse ja püüdis Ülgast veenda, et lugu järvehaldjast ja metsa üle uputamisest on lollus ja kõik on vaid ilus muinasjutt, mida on tore uskuda, aga see ei ole kindlasti väärt kogu hundiharja tapmist, Ülgas oli väga ärritunud onu Vootele seisukohtadest, Vootele jäi endale kindlaks ja keeldus huntide järele minemast, mispeale Ülgas ärritus ja noaga onu kallale kippus, Vootele oli aga kärmem ja hüppas eest ning hammustas Ülgast, käskis tal maha rahuneda ja paar päeva puhata, Vootele pesi järves suu hiietarga verest puhtaks ja nad läksid Leemetiga koju, poiss tundis onu üle uhkust 9.
Raamat Nullpunkt -17. Johannes elab Lasnamäel. Ta on 17. Johannes Tamm asub õppima kümnenda klassi keskel Tallinna Rootsi Gümnaasiumisse. Enne käis ta Roosta Gümnaasiumis. Johannese elu oli oma kahe venna ja kahe õega, ema ja isaga väga rahulik ja turvaline, kuni ema haigestus skisofreeniasse. Peale seda hakkasid J hinded koolis langema ja kõik läks allamäge. Kooli vahetusest loodab J saada elumuutust ja motivatsiooni, et elu taas rööpasse saada. Kuigi võetud ülesanne ei tundu juba esimsel koolipäeval kerge, sest tegemist on eliitkooliga, kuhu saab mitmepäevaste katsete tulemusena, tema aga on lihtsalt 20 min direktoriga rääkinu- isegi tunnistust ei esitanud- ütles, et neljad viied, aga tegelikult oli matem kolm. Kartust tekitab veel praktiliselt olematu vene keele oskus ja siinses rootsi keele tunnis ainult rootsi keeles rääkimine. Uus klass on suur-36 õpilast ja varesematel parematel kooliaastate
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Alushariduse ja täiendõppe osakond LÕE-1 Ave Hüüs MÄNG Portfoolio Juhendaja: Kaire Kollom Tallinn 2009 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Mängud alates sünnist:......................................................................................................... 10 KALLI-KALLI...................................................................................................................... 10 HOIDEKEEL...................................................................................................................... 10 RAHUSTAV MUUSIKA...................................................................................................... 10 TII-TAA TILLUKE.........................................
aiateibas. Tundide kaupa sumati soos ja vees, mis paiguti lausa solises, paiguti sauna-Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult väikesel Hallikivimäel ja Jõessaares oli päris kuiv. Viimasel oli millalgi põldu haritud, aga sauna- Madisel puudusid teated, millal see oli toimunud. Seletuseks ütles ta ainult: «See pidi küll väga ammu olema, sest varsti on põllu asemel uuesti mets.» See alalhoidunud põllulapp siin kaugel soosaarel mõjus kui muinasjutt. Ta tekitas imelikult omapärase ja koduse tundmuse. Sest seletamatagi oli äkki kõigil selge, et millalgi on siin inimene liikunud, tegutsenud, mõtelnud. Millalgi olid selle söötijäänud põllulapiga seotud inimese rõõmud ja mured. Puhati jalgu ja pandi piipu. Juba läbikäidud maa järgi otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju, arvu poolest üle poolteisesaja tiinu. Aga suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega
targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maa- 12 põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . » Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks,
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid