"Nimed marmortahvlil" Tartu koolipoisid vabadussõjas (0)

Tartu koolipoisid vabadussõjas
Eesti Vabadussõda algas 28. novembril 1918. aastal, kui Punaarmee ründas Narvat. 1918. aasta lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit tohutult rasketes tingimustes. Eesti Vabariigi sõjavägi oli alles loomisjärgus, puudust tunti varustusest ja relvadest . Kuigi enamus elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli omariikluse püsimise usk üsna madal. Ei usutud, et Eesti vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu astuda. Vaatamata sellele otsustas Eesti valitsus siiski enamlaste agressioonile vastu seista. Suured lootused pandi välisabile. Soomest saadeti relvi ja 4000 vabatahtlikku, samuti tulid appi Suurbritannia sõjalaevad koos relvalaadungiga. Kuigi välisabi oli Eesti jaoks oluline, ei oleks sellest kasu olnud Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni.
Koos kõikide sõjameestega läksid vabatahtlikult sõtta ka Eesti koolipoisid, kes läksid sõtta, et Eesti riik püsima jääks. Nende seas olid ka Tartu Kommertskooli seitsmenda klassi õpilased Ahas , Käsper, Tääker, Kohlapuu , Konsap, Mugur ja Miljan. Need poisid kuulusid Tartu Vabatahtliku Pataljoni 2. rühma.
Kui Sangla mõisa lähistel võeti positsioonid sisse, siis kõlasid püssipaugud ja poistele puges hirm naha vahele ning nad pistsid jooksu. Ahas kõige ees ja teised tema kannul. Kuna püssid olid joostes koormaks, siis visati need metsa alla. Käsper ja Tääker tõid teiste poiste püssid metsast ära ja nad olid natuke kurjad, et teised kohe jooksu panid, kui laske kuulsid. Mõisa poole liiguti arglikult, sest siiski olid nemad need olnud, kes plehku panid.
Järgmise tulevahetuse ajal paar vangi ja Ahas jäeti ühte vangi valvama. Too vang aga üritas Ahase käest püssi ära võtta, mis tal ka õnnestus pärast väikest kähmlust. Ahas ei osanud midagi muud teha ja kargas tollele vangile kallale ning kägistas ta ära. Heitlus ründajate ja kaitsjate vahel jätkus juba mitmendat tundi, kuid Läti polgu pealetung ei raugenud. Kui Ahas ja Tääker põgenema hakkasid, siis Tääkerile meenus, et nad peavad ka kuulipilduja Maksimi kaasa võtma. Mõisaväravas oli hobune koos reega, mille nad võtsid, et hõlbustada põgenemist.
Raamat „Nimed marmortahvlil“ kirjeldab ka Ahase tundeid ja tema siseheitlust. Ahase isa oli üsna kommunistlik ja Ahase vend oli punakaartlane, mistõttu oli ta ühest küljest natuke sotsialist, aga teisest küljest oli ta Eesti rahvuslane. Mida edasi raamatu sündmustik läks, seda vähem talle venelased meeldisid, sest sõda toimus ju siiski Eesti ja Venemaa vahel.