"Läänerindel muutusteta" Erich Maria Remarque'i romaanil põhinev kirjand (0)

„Läänerindel muutusteta“
„Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud.“ Nii ütleb Albert välja selle tõdemuse, mis sõjaga, eriti sellest läbi käinutega paratamatult juhtub. Sõda muudab inimesi ja vaid vähesed, väga vähesed, kui üldse keegi, suudavad oma endise elu juurde tagasi pöörduda.
Kui Paul rindelt natukeseks ajaks puhkusele saadetakse, avastab ta, et tema jaoks on päriselt koju tagasi pöördumine ja seal elamine võimatu. Ta näeb oma haiget, peagi surevat ema, oma viksi õde ja ta peab ka ühele teiselt emale surmasõnumi tema poja kohta viima. Kõik see paneb ta aru saama, et ainukesed sõbrad ja kaaslased ootavad teda rindel ja kodus pole tal enam midagi teha. Ja ta tõdeb: „Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud.“
Laatsaretis olek pöörab Pauli veelgi rohkem elust ära. Kui ta suudab haiglas juba ringi komberdada, näeb ta paljusid haigeid ja nende haavu . Arst näitab talle erinevaid röntgenipilte erinevatest purunenud luudest ja liigestest. „ Ales laatsaret näitab, mis on sõda.“ Paul saab aru, et ta teab elust ainult meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetume pealiskaudsuse seosutmist kannatuste kuristikuga.
Ka väike armuseiklus ülejõe prantslannadega süvendab veelgi kuristikku sõduri ja tavainimesee elu vahel. Asi, millest Pauli kamaraadid mõnu tunnevad, sisendab talle vaid masendust. Talle meenuvad sõduribordellid ja kui erinevad need on. See kõik kaugendab teda kodust, kuid siiski suudab ta veel naerda oma ninapidiveetud kaaslase üle, aga seegi naer on sunnitud.
Kord ühel sõduri harvadel rahulikel hetkedel nn. täitaplas käies mõlgutavad Paul ja tema kaaslased mõtteid, miks sõda üldse on. Nad leiavad mitu põhjust, näiteks on sõda kellelegi kindlasti kasulik, aga kellele, selleni nad ei jõua. „Ja iga suurem keiser vajab vähemalt üht sõda, sest muidu ei saa ta kuulsaks .“ Kuid nad tõdevad, et nemad poleks sõda küll kunagi tahtnud ja kõige asjalikum oleks riidu kiskuvate maade kindralitele malakad kätte anda ja segataplusesse saata. See maa, kelle kindral viimasena püsti seisab, on võitnud.
Kui Kat sureb , murdub ka Paul. „Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks, kui teada selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.“