"Huvitavad kõrvaltegelased teoses "Tõde ja õigus"" (0)

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigust“ võib tinglikult pidada eesti rahva eeposeks. See kirjeldab Eesti taluelu , meie loodust ja tõelisi Eesti inimesi koos nende heade ja halbade külgedega. Kõik teavad Andrese ja Pearu kemplemistest ning Mari ja Krõõda kaudu naiste raskest saatusest tollases Eestis. Küll aga jäetakse tihti tähelepanuta raamatus vähem mainitud , väiksemad tegelased, kelleta siiski poleks autor saanud täielikult edasi anda tolleaegset elu-olu.
Üks olulisemaid kõrvaltegelasi teoses on kahtlemata Juss . Juss tuli Vargamäele sulaseks kohe sel ajal, kui Andres alles Mäe talu ostnud oli. Muidu hea südamega, sõnakuulekal ja töökal poisil oli aga mitmeid kehavigu – jalad olnud tal rangis, kael lühike, pea kõrgete õlgade vahel ja kõndides vehkinud kentsakalt kätega. Osalt selletõttu ei võtnud ka tollane tüdruk Mari Jussi tõsiselt, mis tekitas Jussis soovi end tõestada, ja ta selleks üle jõe ujus ja äärepealt ära oleks uppunud. Mari nimel oleks Juss kõike teinud. Juss ei peljanud ühtki tööd, tema käes lendasid ühtviisi nii rasked meestetööd kui ka tavaliselt naistele jäävad ülesanded, kui seda vaja oli. Kui nooremana tundis ta sellest pisut alandust, kui pidi rohtu kitkuma ja lapsi kiigutama, siis hilisemas elus, kui Mari pärast Krõõda surma aina tihedamini Eesperes perenaisena talitas, jäi Jussi hooleks nende lehma lüpsmine. Ega sellinegi asjade kulg Jussile rõõmu valmistanud, kuid töö tahtis tegemist. Kogu Jussi elu saatis armastus Mari vastu ning see koos alandustundega tema naist endale perenaiseks himustava Andrese vastu oligi põhjus, mis muidu rahuliku ja leebe loomuga Jussi peremehe pussitamiseni ja hiljem endalt elu võtmiseni viis.
Veel ühed tegelased, kelleta Vargamäe poleks olnud Vargamäe, olid sauna Madis ja tema naine. Madis oli tõsine töömees, kes alati vajadusel peresse appi tuli. Temata ei oleks Vargamäe kunagi saanud nii kiiresti sellist ilmet , nagu tema kaevatud kraavid sellest tegid – endisest soost sai kuiv rohumaa. Ka oma elu lõpus, kui luud -liikmed enam sõna ei tahtnud kuulata, ei jätnud ta tööd, kuigi elu jooksul kogutud raha seda oleks võimaldanud, vaid tegi ikka väiksemat näputööd. Madist võib tegelikult pidada ka ainsaks, kes Vargamäest tõeliselt aru sai. Tema mõistis, et oma sünni- ja kodukohast ei saa keegi kunagi päriselt lahti ütelda, kuigi noorena seda tihti ei mõisteta. Samuti uskus ta, et liigne usk jumalasõnasse võib inimest rikkuda, et Piiblist võib samamoodi purju jääda kui viinast: „Mina olen kuulnud, et kes piibli kolm korda otsast otsani läbi loeb, see läheb lolliks“.
Madise naine, keda saunatädiks kutsuti, oli hoopis teist sorti inimene, kes tundis rõõmu kõige kohta kõike teada saamisest ja tahtis seda alati kõigile kuulutada. Igale poole jätkus teda ja mitu korda pidi mees teda oskamatuse eest suud pidada peksmagi, kuigi see kunagi ei aidanud. Saunatädi uskus endiselt, et vaid tema elab õigesti ja seetõttu on tal õigus teisi hukka mõista. Tema lõualõksutamist võib kaudselt pidada mitmete Vargamäe õnnetuste põhjustajaks nagu näiteks Jussi enesetappki.
Vargamäele olid omased ka südikad karjapoisid, kellest olulisimaks võib pidada Marti, kellele hiljem kleepus külge hüüdnimi Matu. Tema oli esimesi, kes julges Oru Pearule vingerpussi vastu mängida, kui Pearu ehitatud tamme lõhkus. Kuigi Oru peremees teda selle eest mitmeid kordi oli lubanud maha lüüa ja püstoligagi ähvardanud, ei jätnud Matu Andrese maade üleujutamist põhjustavate tammide lõhkumist. Ka aastaid hiljem, kui Matu tagasi Vargamäele sattus (nüüd juba sulaseks), julges ta Pearu arvel tempe teha, kui soosillal turbaaugud suuremaks kaevas, mille tõttu too purjus peaga sinna kinni jäi.