Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale (0)

Alkoholitarbimise mõju Eesti ühiskonnale - kas vajame uut lähenemist?
„Kuidas vähendada alkoholitarbimist? Mida saab teha riik, mida inimesed ise?“
Kahju, mida Eesti riik alkoholi kuritarvitamise tõttu kannab on asjatundjate hinnangul 2-5% sisemajanduse koguproduktist, ehk siis umbes 10 miljardit krooni. Näiteks sama suur on ravikindlustuseelarve. Mis paneb ometi Eesti inimesi nii tohutult alkoholi kuritarvitama?
Kogu aeg korrutatakse, et eestlased on vaiksed , tagasihoidlikud ja otse loomulikult endassetõmbunud. Eestlaste üks armastatumaid romaane „Tõde ja õigus“ on ka seda stereotüüpi vaid süvendanud. Ma mäletan, kuidas Pearu ja Andres käisid kõrtsis kesvamärjukest joomas. Kõik see toimus tavaliselt raske töönädala lõpus ja siis tarbiti ikka päris palju. Pearu ja Andres suutsidki üksteise vastu avameelsed olla ainult purjus olles. Kogu ühiskond edastab sarnast suhtumist väga üksmeelselt, nagu Pearu ja Andres, nii ei suuda ka üks tüüpiline Eesti inimene ilma alkoholita oma tundeid avameelselt väljendada. Arvukates arvamusartiklites imestatakse, miks küll Eesti inimene ja mis eriti kurb, et Eesti noored tarbivad üha rohkem alkoholi ja arvukad juhtumid tõendavad, et ei suudeta piiri pidada. Alkoholimürgitusest tingitud surmade arv on meil kolm korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Ometigi on kõik selgemast selgem - Eesti inimesele on läbi aegade selgeks tehtud, et ta on vaoshoitud ja ei kipu oma tundeid ja emotsioone eriti teistega jagama . Küll tuuakse põhjuseks meie 700 aastat kestnud orjapõlve ja aega Nõukogude Liidu ikke all, mis muutis kõik Eesti inimesed väga alalhoidlikuks. Nii on minu meelest selline eestlase stereotüüp pigem kujundatud.
Avameelsem ja rõõmsam on raske olla, sest see on ju nii vastuolus meie väljakujunenud mentaliteediga. Siin tulebki appi keskmisele Eesti inimesele alkohol . Purjus inimesi võetakse tihti kui mõnes mõttes süüdimatut - ta otsekui ei saa aru, mida teeb ja seega ei ole talle järgmisel päeval väga mõtet tema käitumist ette heita. Alkohol otsekui annab inimesele olla võimaluse vaba oma tegudes ja mõtetes, nii et keegi ei hakka hiljem seda kõike pahaks panema . Purjus isikuid võetakse kerge muigega ja pärast öeldakse lihtsalt, et vägijoogi pärast ei olnud inimene päris ise. Ainult, kas teatakse , et 75% tahtlikest tapmistest sooritatakse alkoholijoobes ja ligi pooled enesetapukatsed pärast vägijoogi pruukimist.
Kõik see on põhjustatud sellest, et eestlane ei oska ennast tavaolukorras tunda vabalt. Kõige kurvem on, et enamik inimesi ei püüagi midagi selle väljakujunenud situatsiooniga ette võtta. Ma olen kuulnud küll ja küll, kuidas minu tuttavad välismaalasi taevani nende tundelisuse pärast kiidavad ning samas heidavad meile ette tuimust. Nii hea ja vaba olevat olla nende keskel! Ka ise muutume välismaalaste seltskonnas tihti hoopis elavamaks, kuna meie seesugust ehk siis palju elavamat käitumist ei heideta sugugi ette ning seda võetakse täiesti loomulikuna. Pärast tullakse koju tagasi ja hakatakse jälle vinguma. Küll ei sobi üks ja teine eestlaste omadus. Oma suhtumisega ei taheta isegi midagi muuta, vaid lihtsalt kirutakse, niiviisi veelgi süvendades eestlase väljakujunenud stereotüüpi. Mõnigi tahaks olukorda muuta, aga ei oska, sest kogu see negatiivne suhtumine meie iseloomu kohta on nii sügavale ühiskonda juurdunud ning lõpuks jääb viimaseks abinõuks alkoholi appi võtmine.
Jube fakt on, et alkoholist otsivad üha nooremad julgust , aga ühel päeval võib saada sellest kurb sõltuvus . Tartu Ülikooli Kliinikumis viibis näiteks 2002. aastal alkoholi tarvitamise pärast tekkinud vigastuste tõttu ravil 2867 haiget - haiglaravi maksumus oli 42,3 miljonit krooni. Kahju on tõdeda, et ravil viibinutest 567 olid kuni 14. aastased lapsed ja 276 15-21 aastased noored, mis teeb protsendiks kokku 29,4. Protsent on väga kurb, sellepärast peabki tugev alkoholiennetustegevus algama juba koolis. Praegu on küll näha erinevaid infovoldikuid alkoholi mõju kohta, kuid minu arvates need ei aita. Pigem põhjustavad need parastamist, kuna ollakse liiga noor, et seda tõsiselt võtta. Mina usun tõsiselt, et liigtarbimine noorte seas on põhjustatud sellest, et ollakse muidu liiga häbelikud enese väljendamiseks . Enesekindlamad inimesed panevad alkoholi tarbimisele piiri tavaliselt juba päris varajases eas - nad lihtsalt ei vaja seda. Palju rohkem peab muretsema nende pärast, kellel puudub julgus olla iseseisvam ning seeläbi enesekindlamalt käituda. Nemad on see suurim riskigrupp. Ei saa öelda, et lastele tuleb mõistus pähe panna, koolis tuleb aidata neil oma arvamust avaldada, kuna nii süstitakse eneseusku ja pudeli tihe kergitamine jääb ära. Öeldakse, et joobes inimene väljendab päris tihti neid emotsioone, mida kaine peaga ei julgeks ja samas tapab alkohol Eestis 2000 inimest aastas ning selle liigtarbimisega seostatakse üle 60 haiguse. Midagi on väga valesti. Nii kurb on tõdeda, missugust kahju meie ühiskond joomise pärast kannatab. Kõik see algab sellest, et inimesed soovivad tänu alkoholile muutuda vabamaks. Ajajooksul muutub harjumus sõltuvuseks ja inimene jääbki etanoolist sõltuma ning sageli järgneb kurb lõpp.
Michael Hardiman kirjutab oma raamatus „Sõltuvus“ väga tabavalt , kuidas pideva joomisharjumuse kujunemine saab osaks eluviisist, et ennast hästi ja vabalt tunda. Mida hullemaks asi läheb, seda rohkem hakkab isik teiste alkoholitarvitajatega seltsima, kes ei kritiseeri tema teguviisi ja pigem julgustavad ning siit saab absoluutne allakäik alguse. Teadaolevalt kuni 30% haiglavooditest on täidetu alkohoolikutega, kes pole sellistena identifitseeritud ega ole saanud ka ravi. Kui inimene ei saa otsest alkoholivastast ravi, on tulemuseks tavaliselt haigusest, õnnetusest või enesetapust tingitud surm. Eestiski peab seetõttu alkoholivastast ravi võtma veelgi tõsisemalt. Mina olen liiga palju kuulnud, kuidas muigega mõne isiku kohta öeldakse, et eks ta on vana joodik. Halvemini ei saagi enam suhtuda . Inimesi peab suunama vastavate isikute juurde, kes neid sõltuvusega võidelda aitaksid, mitte nende aadressil nalja viskama .
Alkoholi vastu võitlemiseks on vaja Eestis uut lähenemist. Minu arvates põhineb kõik suhtumisel ning hetkel on meie suhtumine vale. Inimeste kallal ei ole mõtet kogu aeg näägutada, kui halb on alkohol ja kuidas Eesti inimesed ei saa ilma selleta kuidagi olla. Alkohol ei ole tingimata midagi kurja, Jeesuski olevat vee veiniks muutnud ning kultuurne tarbimine pikendavat eluiga. Pessimism ei aita, vaid tuleb hoopis teadlikumalt suhtuda ja suunata, eriti noori, alkoholi mitte tarbima. Vanematel tuleks ka lapsi suunata erinevatesse huvialaringidesse, sest kui inimene on tegus, siis pole tal aega lihtsalt niisama aega surnuks lüüa.