Aleksander suure elulugu (0)

Hellenismiperioodi algus
Kui Kreeka oli aastal 338 eKr alistunud
Makedoonia ülemvõimule ja Philippos II paar
aastat hiljem vandenõulaste käe läbi langenud,
korraldas tema poeg ja riigi uus valitseja
Aleksander Suur makedoonlaste ja kreeklaste
ühisretke Aasiasse pärslaste vastu.
Mõne aastaga vallutas ta Väike-Aasia, Süüria ja
Palestiina, Egiptuse, Mesopotaamia ja Iraani
ning likvideeris seega Pärsia impeeriumi, mis oli
üle kahe sajandi neid maid valitsenud.
Ka Kesk-Aasia langes Aleksandri võimu alla,
kuid katse Indiat vallutada lõppes nurjumisega.
Nii pani Aleksander Suure vallutusretk alguse
uuele ajajärgule ­ hellenismiperioodile.
Aleksandri varajasele surmale järgnesid aga
tülid tema tähtsamate väepealikute vahel. Ligi
pool sajandit kestnud lakkamatute sõdade
tagajärjel lagunes tema hiigelriik kolmeks
väiksemaks, kuid siiski igati arvestatava
suurusega riigiks. Need riigid olid Egiptus, nn
Seleukiidide riik ja Makedoonia.
Makedoonia Aleksander III ehk Aleksander
Suur sündis Pellas juulis 356 eKr ja suri
Babülonis juunis 323 eKr.
Aleksander oli Makedoonia kuninga
Philippos II ja Epeirose vürsti Neoptolemose
tütre, kuninganna Olympiase poeg.
Väidetavalt oli tema ema Achilleuse ja isa
Heraklese järeltulija.
Kui Aleksander oli kümne aastane, pakkus
hobusekaupmees tema isale osta hobust.
Philippos ei olnud nõus, kuna see hobune ei
lasknud kellelgi enda selga istuda.
Aleksander aga palus isa, et ta laseks tal ka
proovida, kuna Aleksander sai aru, et
hobune kardab oma varju. Aleksander
taltsutas lõpuks hobuse ja pani talle nimeks
Bucephalus mis tähendab härjapead.
Isa oli Aleksandri üle uhke ja ütles, et ta peab
kunagi leidma riigi mis oleks piisavalt suur
tema ambitsioonidele, Makedooniast jääb
väheks. Aleksander ratsutas Bucephalusega
ligi 30 aastat kuni ta hobune sai surmavaid
haavu Induse Oru lahingus. Hiljem rajas
Aleksander Bucephaluse linna austusega
hobuse vastu.
343 eKr sai temast Vana-Kreeka ühe kuulsaima
filosoofi Aristotelese kasvandik.
"... Aleksandri loomus tõmbas teda teadmiste
omandamise ja raamatute lugemise poole. Ta
arvas ja rääkis tihti, et "Iliase" lugemisest on
kasu sõjaliste võitude saavutamisel.
Aleksander... oli vaimustuses Aristotelesest ja
kinnitas, et armastab õpetajat samavõrra kui
oma isa, lisades, et Philipposele võlgneb ta talle
antud elu, kuid Aristotelesele oskuse seda
väärikalt elada."
Oma väejuhitalenti ja sõjalist mehisust
demonstreeris Aleksander juba 338 eKr,
purustades Chaironeia juures teebalased.
Aleksander viis lahingusse Makedoonia
kahest tuhandest ratsanikust koosneva
ratsaväe (peale selle oli kuningas Philippose
käsutuses veel 30 000 hästi välja õpetatud ja
distsiplineeritud jalaväelast). Noor väejuht
purustas teebalaste väe väga kiirelt ning
ründas seejärel juba ateenlastest koosnevat
väetiiba ja tagalat.
Philippos II mõrvati 336 eKr Aegaes oma
tütre pulma ajal tema ihukaitsja poolt. Mõrvar
saadi kätte ja tapeti.
Peale isa mõrva, sai Makedoonia uueks
kuningaks Aleksander.
Koos trooniga päris noor Makedoonia
kuningas hästi väljaõpetatud sõjaväe
Ennekõike kindlustas kuningas Aleksander
Makedoonia ülemvõimu Kreekas. Ta sundis
linnriike tunnustama tema kui kõrgema
väejuhi piiramatut võimutäiust eelseisvas
sõjas Pärsiaga. Kõiki vastaseid ähvardas
Aleksander sõjalise jõuga.
Seejärel sooritas noor kuningas võiduka sõjakäigu
Doonau orus ja mereäärses Illüürias elavate
barbarite vastu. Relvade jõul sundis Aleksander
sealseid rahvaid tema ülemvõimu tunnustama ja
teda sõjas pärslastega abistama.
Sel ajal kui Aleksander põhjapoolsetes
piirkondades sõdis, levis Kreekas kuulujutt tema
surmast, mis andis kreeklastele julgust Makedoonia
vastu välja astuda.
Aleksander surus ülestõusu jõuga maha.
Kevadel 334 eKr, määranud Makedoonia
asevalitsejaks väejuht Antipatrose, alustas
Aleksander ise sõjakäiku Väike-Aasiasse.
Tõsisemat vastupanu ei kohanud Aleksander
enne Granikose jõge.
Aleksander väljus Granikose lahingust
võitjana.
Gordioni sõlm oli legendaarne puntrasseaetud rihmade
kogum, mille olevat teinud Früügia poolmüütiline
kuningas Gordias ning mille lahtisõlmija pidavat
saavutama võimu kogu Aasia üle.
Legendi järgi olevat Gordioni sõlme puruks
raiunud Aleksander Suur, kui ta oma
sõjakäigul Pärsia vastu oli seda püüdnud tulutult lahti
sõlmida. Seetõttu tähendab väljend Gordioni sõlme
raiuma mingit keerukat probleemi kiirelt ja efektiivselt
lahendama. Teise variandi kohaselt arutas Aleksander
sõlme ilma mõõga abita lahti.
Pärast hiilgavat võitu Granikose lahingus,
avas enamik peamiselt hellenitest koosneva
elanikkonnaga Väike-Aasia linnu ise ja
vabatahtlikult võitjale oma väravad.
Aleksandri ja Pärsia kuninga Dareios III väed
kohtusid Issoses.
Aleksandri 41 000 meheline vägi võitis
Pärsia mitmesaja tuhande mehelist väge.
Egiptus, üks kõige tihedamalt asustatud riike
Vanas Maailmas, alistus Makedoonia Aleksandrile
ilma igasuguse vastupanuta. Teda võeti vastu kui
egiptlaste Pärsia ikkest vabastajat.
332 eKr rajas vallutaja Niiluse deltas merekaldale
Aleksandria (ühe paljudest tema järgi nimetatud
linnadest)
Dareiose oli vahepeal jõudnud endale
Assüüriast suure väe koguda.
Oktoobris kohtusid kaks vaenuväge Arbela
linna ja Nineve varemete lähedal Gaugamela
lahingus. Taas oli kunigas Dareiosel vähe
lootust sõjas edu saavutada. Vaatamata Pärsia
vägede märkimisväärsele arvulisele ülekaalule,
saavutas väejuht Aleksander tänu
suurepärasele taktikale pealetungi
korraldamisel järjekordse hiilgava võidu.
Edasi liikus Makedoonia armee Babüloni
linna peale, mis hoolimata võimsatest
kaitsekindlustest avas väravad vähimagi
vastupanuta.
Gaugamela juures saavutatud võit oli
Makedoonia Aleksandrist teinud Aasia
valitseja ­ nüüd lebas tema jalge ees kogu
Pärsia riik.
330 eKr lõpuks oli Makedoonia kuningas
alistanud kogu Väike-Aasia ja Pärsia,
saavutades sellega isa püstitatud eesmärgi.
Vähem kui viie aasta jooksul oli Aleksander
rajanud oma aja suurima impeeriumi.
Võidetud territooriumil valitses kohalik
ülemkiht. Ainult sõjaasjanduse ja rahanduse
korraldamine jäi kreeklaste ja makedoonlaste
kätte.
Aleksander alustas 327 eKr kevadel
sõjaretke Põhja-Indiasse. Tema 120 000
meheline armee koosnes põhiliselt vallutatud
maade vägedest. Ületanud Hydaspese jõe,
astus ta lahingusse kuningas Porose
armeega, mis koosnes 30 000 jalamehest,
200 sõjaelevandist ja 300 sõjavankrist.
Verine võitlus Hydaspese jõe kaldail lõppes
suure vallutaja järjekordse võiduga.
Ent edasine pealetung India südamesse
kippus takerduma: Makedoonia armees
puhkes avalik rahulolematus. Kaheksa
aastat järjepanu kestnud sõjaretkedest ja
lahingutest kurnatud sõdurid anusid kuningat
koju, kaugesse Makedooniasse tagasi
pöörduma. Jõudnud piki Induse jõe kallast
India ookeani äärde välja, tuli Aleksander
Suurel alluda oma vägede soovile.
Kodumaale tagasi jõuda Aleksander Suurel
ei õnnestunud. Ta haigestus Babülonis ja
kurtis tugevat valu maksa piirkonnas.
Järgnevad 12 päeva vaakus ta hinge, tal
tõusis kõrge palavik ning tekkis liigesevalu.
Ta olukord halvenes ning ta vajus koomasse.
Kuninga võis tappa kas alkoholi liigtarbimine,
malaaria, maksahaigus, mürgine jõevesi või
Lääne-Niiluse palavik.
Tal õnnestus tolleaegset maailma muuta tänu
oma organisaatoritalendile, sõjanduslikele
uuendustele ja isiklikule vaprusele. Aleksander
muutis lahingutaktika tõeliseks kunstiks.
Oma elu jooksul ei kaotanud Aleksander Suur
ühtki lahingut, kuigi võitles üheteistkümne aasta
jooksul vastastega, kes teda tavaliselt arvulises
koosseisus märkimisväärselt ületasid.