Katk
Albert Camuse romaan Katk räägib Orani linna reageerimisest ja
tegutsemisest, kui linna on tabanud katk. Katkuepideemia alguspunktiks
on massiivne rottide suremine. Rotid tulevad värske õhu kätte,
kangestuvad ja hetk hiljem surevad. Alguses on rotte suhteliselt vähe, kuid
neid tekib iga päevaga aina rohem juurde. Raamatu peategelane doktor
Rieux ei arva rottide loost suurt midagi, kuni ühel päeval tunneb tema
kojamees end väga halvasti. Kojamehel on lümfisõlmed tohutult paistes ja
kehale tekivad imelikud laigud ja mädapaised. Mõne aja pärast kojamees
sureb ning linnas tekivad aina rohkematel inimestel samasugused
haigustunnused , haigus lõpeb igakord surmaga. Kuigi arstid seda endale
tunnistada ei taha, õeldakse lõpuks siiski välja sõna katk, ning linn
pannakse karantiini. Kuulutatakse välja katkuseisukord. Nakatunute ja
hukkunute arv kasvab iga päevaga ja väikelinnas on pingeline ja kartlik
õhkkond. Mida pikemaks karantiin venib , seda lootusetumaks inimesed
epideemia lõpu suhtes muutuvad. Hullemaks teeb asja see, et paljud
perekonnad on karantiini tõttu lahutatud ja peavad üksi hakkama saama.
Inimesed õpivad raske kogemuse tõttu tundma iseennast kui ka enda linna
elanikke kuna raske periood tuleb läbida ühtse meeskonnana-nad kõik on
püütud õhte lõksu. Inimesed õpivad tänu kohutavale epideemiale rohkem
hindama oma perekonda, sõpru ja lähedasi. Kogu raamatu jooksul
kirjeldatakse inimeste emotsioone, toimetulekuid, põgenemisplaane ja
üldiselt hakkama saamist katkuga. Pärast ränka ja võitlusrohket aega katk
möödub, kuid hirm ja märk katkust jääb linnaelanikesse igaveseks .
Minu arvamus raamatust on ükskõikne. Raamatus sündmustik oli enamasti
külm ja kõhe. Väikelinna, kus tegelased elasid oli juba enne haiguse
saabumist väga kalgilt kirjeldatud. Ma ei soovita raamatut lugeda
teismeeas. Raamat on kirjutatud elukogemustega inimestele, kes oskavad
sellist elu enam-vähem ette kujutada ning end sellesse olukoda panna.
Teismelisena oli mul raske raamatule keskenduda ja pidin mitmeid
lehekülgi mitu korda lugema, et mõttest aru saada. Ma arvan, et kui
kümne või kahekümne aasta pärast raamatu uuesti ette võtan, pakub see
mulle juba rohkem huvi. Siiski pean tõdema, et vahelduseks oli värskendav
tõsist ja reaalset raamatut lugeda. Raamatule annan kümne palli
süsteemis kuue, kuid olen enam kui kindel, et kümne aasta pärast oleks
hinne kõrgem ja suhtuksin raamatusse teisiti.
Tasuta
Faili alla laadimine on tasuta
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-05-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
23 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
MadliR
Õppematerjali autor
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
· Filmikunstiga - Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, "Kevade", "Uku aru", Elmo Nüganen ,,Nimed Marmortahvlil" · Balleti ja ooperiga - Bulgakov 2 2. Vaba valik Erich Maria Remarque ,,Aeg antud elada, aeg antud surra" Tegu on tõesti parima teosega, mida olen lugenud. See on traagiline, dramaatiline, sünge ent samas romantiline, siiras ning südamlik romaan. Lugu leiab aset II maailmasõja keskel, mil Saksamaa hakkas vaikselt Venemaale alla jääma. Inimesed olid sõjast väsinud, ega osanud kuidagi viletsusega leppida. Sündmused leiavad aset nii Venemaal kui ka Saksamaal. Teos algab saksa rügemendi tegevusega Venemaa rindel. Õhkkond on kohati päris võigas, ent samas suudavad naljatlevad noored sõdurid positiivsust üleval hoida. Just noored sõdurid, kuna enamus neist on koolipingist otse lahingusse visatud. Samuti ka peategelane Ernst
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
1923 – Tartus asutati juudi üliõpilasühing Hasmonea. 1925 – Rahvaloenduse andmeil elas Eestis 3 045 juuti. Riigikogu võttis vastu kultuurautonoomia seaduse, millega juudid said laialdase kultuur- autonoomia Eestis. 1926 – Valiti Juudi Kultuurinõukogu, mida juhtis kuni 1940. aastani Hirsch Aisenstadt. 1927 – Eesti Vabariik kanti juutidele kultuurautonoomia andmise eest Juutide Kuldraamatusse. 1934 – Tartu ülikoolis avati judaistika õppetool, mille puhul Albert Einstein saatis TÜ rektorile tänukirja. 1934 – Rahvaloenduse andmeil elas Eestis 4 381 juuti, kes moodustasid 0,4% Eesti elanikest. 1939 – Eestis tegutses 32 erinevat juudiorganisatsiooni. 1940 – Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi, okupatsioonivõimud sulgesid muu hulgas ka kõik juudiorganisatsioonid. 1940–1988 – juutidel puudusid oma organisatsioonid nagu teistelgi Nõukogude Liidu territooriumil elanud rahvastel.
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid