Ajakirjandus eesti ühiskonnas (0)

Annabel Kaldvee
Ajakirjandus eesti ühiskonnas
Ajakirjanduse üks olulisemaid ülesandeid on olnud ajast aega muuta ühiskond inimestele elamisväärsemaks. Kahjuks on aga tänapäeval see ajakirjanduse algne mõte ja põhiline ülesanne soiku vajunud ning nüüd täidab ajakirjandus suures osas vaid meelelahutaja osa. Kas see on nii ka Eesti ajakirjandusega?
Eestikeelsete perioodikaväljaannete ilmumisega 19. sajandil kiirenes oluliselt informatsiooni levik rahva reas, suurenesid nii üldine haritustase kui sotsiaalne aktiivsus. Ajakirjanduse levik võimaldas inimestel sõna võtta erinevates majanduslikes ning poliitilistes küsimustes. Pressil on olnud läbi aegade eestlaste ajaloos oluline roll - seda nii informatsiooni leviku kui ühtekuuluvustunde suurenemise osas. 1857ndal aastal ilmuma hakanud Perno Postimehe asutaja Johann Voldemar Jannsen avaldas ajalehes praktilist abi pakkuvaid kirjutisi ning rohkesti õpetusi nii tervishoiu kui aianduse alalt, samuti kirjeldusi võõrastest maadest, rahvastest ja ajaloost.
On kurb tõdeda, et ajakirjandus on praeguseks nii Eestis kui mujal maailmas oma esialgse ülesande unustanud ning keskendub valdavalt n-ö „klikkide saamisele”. Valitakse lihtsam tee ja rahvale pealeminevad teemad, millesse süveneda pole vaja ning tihti saab kogu uudise sisu teada vaid pilti vaadates. Selles kõiges on muidugi suur roll ka meil endil. Seda on kajastanud ka Raivo Palmaru oma artiklis „Tegelikkus, mida me loome ”, kus räägib, et meediasõnumid on kolmekordse valiku tulemus. Nii ajakirjanike, ajakirjade kui ka lugejaskonna tehtud valikud määravad, mida me loeme ning millised sõnumid rahvani jõuavad. Kahjuks oleme tänapäeval valinud, ja valime iga päev üha uuesti ja uuesti, valdavaks meedias kajastatavaks informatsiooniks kuulsuste uue kleidimoe või järjekordse abielulahutuse.
See kõik kajastub tänapäeval ka Eesti meedias. Juhtivad ajalehed on tugevalt valitsuse poolt kallutatud, ühte kolmandikku lehest täidavad reklaamid ja järgmist kolmandikku leheküljesuurused sageli sisutühjad uudist illustreerivad pildid. Allesjäänud leheruumi täitvad lood on tihtipeale vaid ühepoolsed arvamused. Rahva harimine ja liitmine, lihtkodanike arvamuste avaldamine ja teised 19. ja 20. sajandi ajakirjanduse põhiülesanded on jäänud tahaplaanile ning kahjuks ei saa valdavat osa ajakirjandusest tänapäeva Eestis tihti pidada enam millekski muuks kui uudiste ja meelelahutuse tootjaks. Meedia on nüüdisaegses ühiskonnas tähtsal kohal, seda kutsutakse isegi neljandaks võimuks ning selle loomine ja kujundamine on suures osas meie endi teha. Seda arvestades peame olema ettevaatlikud osas, mida otsustame lugeda või mida uskuda ning vaatama, kuidas saame ise tehtud otsuste abil muuta ühiskonda ajakirjanduse abil inimestele elamisväärsemaks.
On tõsi, et ajakirjandus on oma algse põhimõtte kõrvale matnud ning lihtsamat teed läinud , kuid sellegipoolest on ta täitnud oma kohust minevikus hästi ja mängib suurt rolli Eesti ajaloos. Kindlasti ei oma meedia ka tänapäeval väiksemat rolli kui enne, kuid nüüdseks on võtnud selle eesmärgid veidi teise suuna.