ELULUGU Ain Kaalep on tuntud luuletaja, tõlgi, õpetaja, õppejõuna, kriitiku ja filoloogina. Ain Kaalep sündis 4. Juunil 1926 Tartumaal Peedus haritlase perekonnas. 1932-1934 ja 1936- 1943 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis, 1934-1936 Kamja Algkoolis. 1943 astus Ain Kaalep Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kust ta pärast sõda välja visati. Demokraatlik eluhoiak ja patriotism ei lubanud mehel astuda Saksa sõjaväkke ning seetõttu kuulus ta II MS ajal vabatahtlikuna hoopis Soome armee jalaväerügementi JR 200. 1944. aastal soomepoisina
Loobus Saksa armeesse astumisest, kuid ei tahtnud sõja kõrvaltvaataja olla, seega läks võitlema Soome eest. Luulelennu algus Esialgu ei kirjutanud ega olnud autor ta ise, vaid tõlkis see tuli tal suurepäraselt välja. Mitu Ain Kaalepi rahvalikku ja mõnusa huumoriga luuletust muutusid poplauludeks ja hoidsid rahva hulgas tema kui luuletaja nime värske. Esimesena jõudsid lugejate kätte 1962. aastal "Samarkandi vihikud" ja "Aomaastikud". Luuleuuendajana, vabavärsiviljelejana oli Ain Kaalep "kuldsete kuuekümnendate" eessammujaid. Aini luule iseloom Kirjandusüldsus õppis Ain Kaalepit tundma kui mitmekülgset filoloogi ja sügavat mõtlejat, kelle klassikatõlgendused köitsid mõttesügavuse ja laiahaardelisusega. Ain Kaalep on viljakas tõlkija. Tema huviorbiiti kuulub saksa-, hispaania- ja prantsuskeelne luule. Näited loomingust "Aomaastikud" "Samarkandi vihik" "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" "Järvemaastikud" "Mäe veri" "Klaasmaastikud"
antud ajal saab kirjutada). Ardi Liives (realistliku koodi tulek on hästi demostreeritav. Menukas näidenditega). Boris Kabur (menukas lastenäidend ,,Rops" (1964).Tehniline revoultsioon ja ulme teemad tungivad kirjandusse. Mängitakse läbi eetilisi teemasid. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Luulekeskne aeg (1960ndad). Teist nii luulerohket polegi olnud. Suurte tiraazide fenomen. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) kas Eesti Nõukogude luules võib kasutada vabavärssi või mitte. Topeltmängu kahtlus Noor kirjanik Nirk avaldas värssparoodia, kus ta parodeeris noorema luuletajate (Niidu, Krossi jne) luulet. Pärast 1960ndaid polnud enam vabavärss keelatud. 196268 luulekassetide väljaandmine. Sulaaja luule: allegooorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika), retoorilisus (retoorlilselt kõlav vabavärss, suured kujundid, retoorilised
mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka, Salingeri „Kuristik rukkis“ jt. 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon riigikorra kukutamise aasta. 1918 Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 1920 Vabadussõda 1924 kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus majanduskriis 1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal. 1939 Nõukogude sõjaväebaaside rajamine 1940 Nõukogude okupatsioon 1941 Saksa okupatsioon 1944 Nõukogude okupatsioon 1917. - 1920. Iseloomulik joon on, et tegemist on dünaamilise ajajärguga, kõik koguaeg muutub. Eesti ajaloo seisukohalt kaks tähislikku dokumenti on 1918. Manifest Eestimaa rahvastele,
julgeolekuteenistusega. Ilmi Kolla - eelkäija, 50ndate alguses. Koos Lahtega näitavad, kuidas võiks edasi minna. Autor kirjutab edasi ühiskondlikku luulet, aga liigub satiiri poole. Ühiskonnakriitiline satiir. Bürokraatiavastane kriitika. Luule võiks olla isiklik ja inimlik. Sureb noorelt. Lehte Hainsalu - Paul Haavaoks Jaan Kross - klassikuks pärast proosale üleminekut. Arendab Lahte satiiri. Ellen Niit Ain Kaalep Debüüdid tähendavad ühtpidi noore kirjanduse tulekut ja hilinejate tulekut. Hilinejad - rida autoreid, nagu Kross, Niit, Kaalep, kes võinuks ootuspäraselt olla 40ndate teisel poolel, aga ei tule. Autorid, kes ootasid paremaid võimalusi ja 50ndate lõpus hakkavad raamatud tulema. Võimendab debüüdilainet, mis siin on. /--/ Artur Alliksaar (1923-1966) 1966 Nimetu saar 1968 Olematus võiks ju ka olemata olla 1976 Luule 1997 Päikesepillaja
SISUKORD 1. PILET KIRJANDUSE PÕHILIIGID EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA, ÜHE XX SAJANDI VÄLISKIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS S. OKSANEN ,,PUHASTUS" Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrik
Kõik kommentaarid