Epiteet "lahtine haav" "Agulis" Pärineb kolmandast loominguperioodist. Ballaad jutustab agulis elavatest inimestest ja nende kehvast elust. Aguli kirjeldus: vanad pruuni värvi majad. On kosta hõikeid lähedalasuvast tehasest. Tube üüritakse välja ja naised koristavad, aga tube puhtaks ei saagi, igas sopis on ise lehk. Mõndades tubades on sooritatud enesetapp, mõnedes elavad haiged või hullud. Lutikad. Värava juures on lapsed. Inimestel pole kusagil abi loota. Sõnum on, et agulielu on kehv, kuid ükskord saab see läbi. Keegi ei anna agulis elavatele inimestele sellist elu, nagu nad tahaksid. Tulevad uued inimesed, kes elavad samamoodi edasi. Meeleolu on kahetsusttekitav.
Samuti võib juhtuda, et miski takistab armastatuid koos olemast. Kindlasti ei tohiks loobuda, vaid olla sihikindel ja lõpuks suudetakse ikkagi kokku jääda. Esimsel juhul, kui sa oled piisavalt järelandmatu, siis leitakse ka see ainuke õige. Hiljuti mitmete Oscaritega pärjatud film "Slumdog millionaire" on üheks parimaks näiteks. Poiss Jamal, kes elas Indias, kohtas ühe suurpõlengu eest põgenedes väikest tüdrukut Latikat. Nad armusid silmapilkselt, aga raske agulielu suutis nende teele tuua mitmeid takistusi, mistõttu olid nad sunnitud üksteisest eralduma. Poiss oli tüdruku pärast kõigest valmis. Latika vabastamiseks ühe õela rikka vanamehe käest, otsustas ta minna saatesse "Kes tahab saada miljonäriks?". Õnnega sattusid talle küsimused, mille vastuseid ta teadis ning suutis teha ajalugu ja võita sarja peaauhind. Filmi lõpuks suutsid nad siiski kokku saada ja õnnelikud olla.
"Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased – Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, Tõnisson, kellamees Lible, köster Julk-Jüri, õpetaja Laur – on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991). Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi
Oma emaga oli tal ääretult õrn suhe, tänu millele on raamatutes emad tihtipeale vana maailma esteetilise ilu kajastajad. Teadmistehimu ilmutas end juba varajases lapsepõlves. Viieteistkümneselt lahkus Tallinna, et omandada kõrgem haridus, kui seda kihelkonnakool oleks saanud pakkuda. Seal kandis ise enda eest hoolt ja rügas tööd teha. Tänu suurtele püüdlustele sai kommertskooli, mille ta ka edukalt lõpetas. Tallinnas olles elas Ristikivi Kalamajas, värvikas agulielu ja omanäolised inimtüübid kajastuvad hiljem ,,Tallinna triloogias". Pärast kooli lõpetamist oli Karli suurim unistus jõuda ülikooli. Kahjuks polnud tal aga sellel eluperioodil piisavalt raha ja vahendeid. Seetõttu hakkas kirjutama. Esialgu ilmusid lühikesed (ja pehmelt öeldes kirjanduslikult väikese väärtusega) jutud ajalehtedes, hiljem hakkas kirjutama lasteromaane. Tänu oma naiivsele, pisut lapsemeelselt tõsisele ellusuhtumisele,
.." (1914, hilisem pealkiri "Soo"), samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918, 1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. Lutsu lasteraamatutest on tänapäevani populaarne "Nukitsamees" (1920). 1920. aastatel oli O. Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid, avaldas mitu sama miljööd kujutavat romaani: "Andrese elukäik" (1923), "Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Õpilane Valter" (1927), "Udu" (1928), "Pankrot" (1929). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega leppimise meeleolud kangelase nurjunud taotluste taustal. Vesteline laad ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus "Tulilill" (1924). Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide
kirjandusvooluline muutus oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani tähtsuse kasv. Realistlike romaanide tulva algatas Anton Hansen Tammsaare romaan "Kõrboja peremees" 1922. Tammsaare on jäänud eesti suurimaks proosakirjanikuks, tema teosed, eriti suurromaan "Tõde ja Õigus" moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma. Realismi pöördus ka Mait Metsanurk. August Jakobsoni romaanid, millest tuntuim on "Vaeste Patuste alev", esindavad eesti romaanikirjanduses naturalismi- kujutavad agulielu viletsust ja piiratust. 1920.-30. Aastatel naasis realistliku proosa juurde Oskar Luts ning küllaltki viljakalt ("Andrese elukäik"-vaese päritoluga ning tundliku hingega noormehe elluastumisest ning valusatest kokkupõrgetest ümbritsevaga). Groteskse humooriga vürtsitatud kriitiline olustikurealism annab Lutsu isikupärases esituses 1930.aastate proosa kaks tippteost- jutustused "Tagahoovis" ja "Vaikne nurgake". Lutsu loomingu esinudlikumaid valdkondi on ajavahemikul 1930-41 avaldatud 13
Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 19121913 ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suve" III, 1918 1919; "Tootsi pulma", 1921; "Argipäeva", 1924; "Sügisega", 1938, II osa 1988. Samas avaldas Luts ka mitmeid jutustusi ning näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm. Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981
kirjanikuks. Ent tema novellid muutuvad nüüd psühholoogiliselt veenvateks, sügav sisseelamine tegelase siseellu on edastatud G-le omase värvikusega. G püsiv ühik novell. Selgete vastandpaaride esitamine. Voolav ja päikeseline jutustamisstiil ja värvikate tegelaskujude loomine. 10. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929 - 44. Naturalismi ja agulirealismi esiletõus. August Jakobson romaaniga "Vaeste-Patuste alev", milles hakati tagantjärele nägema naturalistlikku agulielu ja töölisklassi olelusvõitlust kujutava kirjandussuuna algust. Zola "Söekaevurite" eesti variant. Leida Kibuvitsa "Soomustüdruk" auglist pärit naistegelase elusaatus. Oskar Lutsu agulielu kujutav teos "Tagahoovis" agulihoov koos värvikate tegelastega. Vaesus ja äärmuslikkus on esitatud troostitus külluslikkuses ja nii headuse kui kannatliku meele võidulepääs pole vahest kõige veenvam ent tabav tegelaskujutus ja naturalismiga seltsinud koomika tõstab Lutsu
sümbolistlike sugemetega proosa "Kirjutatud on ..." (1914), hilisemais trükkides "Soo". Samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919) ja "Karavaan" (1920). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918-1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. 1920. aastatel oli Oskar Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid. Vesteline laad ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus "Tulilill" (1924). Oskar Luts avaldas mitu sama miljööd kujutavat sentimentaal-naturalistlikku linnaainelist romaani, mis on süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Väino Lehtmetsa noorpõlv" (1935). Melodramaatilise põhikoega moraali- ja
Ühelt poolt on sisult helge ja naljakas, teiselt poolt groteskne ja sünge. Ühelt poolt on ta sümbolistliku, teiselt poolt impressionistliku kallakuga. Ühelt poolt on ta naljaka sisuga, teiselt poolt tõsisega. Üks osa tema teostest on peategelasekesksed, teine osa pole. 7) Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1929–44 Naturalismi ja agulirealismi esiletõus. August Jakobson romaaniga “Vaeste-Patuste alev”, kus hakati tagantjärele nägema naturalistlikku agulielu ja töölisklassi olelusvõitlust kujutava kirjandussuuna algust. Zola “Söekaevurite” eesti variant. Leida Kibuvitsa “Soomustüdruk” agulist pärit naistegelase elusaatus. Oskar Lutsu agulielu kujutav teos “Tagahoovis” – agulihoov koos värvikate tegelastega. Vaesus ja äärmuslikkus on esitatud troostitus külluslikkuses. Headuse ja kannatliku meele võidulepääs pole vahest kõige veenvam, ent tabav tegelaskujutus ja
Asjaolu, et uusromantikast olid ajutiselt haaratud tuntud realistid nagu Luts ja Tammsaare, tõendab uusromantismi valitsevat osa selle perioodi kirjanduses. Iseloomulikud on lühizanrid- novell, laast e miniatuur (Tuglas "Liivakell"). 1920ndate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Realismi uus tulek koos romaani osatähtsuse kasvuga. Esimesena Tammsaare "Kõrboja peremees" (1922), hiljem "Tõde ja õigus". Ka Mait Metsanurk. Naturalismis August Jakobson "Vaeste patuste alev"- agulielu viletsus ja piiratus. Luts oma jutustustega "Andrese elukäik", "Tagahoovis, "Vaikne nurgake"- 1930. proosa kaks tippteost. Lisaks veel mälestusraamatud ja följetonid. Mälestusliku koega teostest kerkib esile Tuglase "Väike Illimar". Tõusis esile psühholoogiline romaan- Reed Morn, Leo Anvelt, Aadu Hint, Johannes Semper "Armukadedus"- armastuse ja armukadeduse vaheline pingeline võitlus peategelase sisemaailmas
Palju räägib üksindusest. Jätkub loodustemaatika, mis on varasema loominguga võrreldes nihkesse keeratud. Luules on sarkasmi ja irooniat. Under näitab nende inimeste elu, kes on jäänud elu ääremaadele viletsusse. ,,Rõõm ühest ilusast päevast" ootamatu täielik muudatus. Kvalitatiivselt on see Underi parim, tugevaim kogu. Leiab rõõmu loodusest, lastest, unistustest ja armastusest. Selgelt toob välja inimese seotuse loodusega, näitab kuidas loodus mõjutab inimtundeid. Agulielu kujutab teistes toonides rõõmu leiab pisiasjadest. ,,Õnnevarjutus" 20-ndate lõpus. Ballaadid. Temaatiliselt: Piibli legendid, rahva suust kogutud legendid. ,,Lageda taeva all", ,,Kivi südamelt" 30-ndatel. Luule on muutunud filosoofilisemaks ja keskendub eelkõige inimese hingeelu siseprobleemidele, ühiskonnaprobleemid jäävad tagaplaanile. Samas võib tajuda protesti elu ebavõrdsuse vastu. ,,Mureliku suuga", ,,Sädemed tuhas", ,,Ääremail" paguluses. Loomingu viimane
annaabi.ee 
