Aeg ei ole raha, aeg on elu (1)

Aeg ei ole raha, aeg on elu
Olen tähele pannud , et tänapäeval on kõikidel inimestel kogu aeg igale poole kiire. Ärgatakse hommikul vara, ollakse terve päev tööl, koju tullakse alles õhtul hilja ning minnakse kohe voodisse. Ilmselt taolise päevakava kirjeldusest ongi tekkinud ütlus, et aeg on raha. Kahjuks peab möönma, et see tõdemus peab paljuski paika, kuna raha on tänapäeva ühiskonnas paratamatult paljude asjade alus.
Ütlus, et elada saab ka õhust ja armastusest on lihtsalt armas käibefraas, mida me kõik tahaksime uskuda , kuid ometigi teame, et selline asi pole võimalik. Bioloogilises mõttes on eluks vajalikud vaid vesi, varjualune halva ilma korral peitu pugemiseks ja toit. Milleks meil siis üldse seda raha vaja on ? Professor Marju Lauristin on öelnud, et aeg ei ole raha, aeg on elu ja raha on kõigest va­ hend , mis aitab inimesel elada täisväärtuslikult. Minu nägemus antud teemast on kahetine, esmase mõttevälgatusena ma ei rõhutaks mitte raha, vaid aja väärtust. Me elame ju vaid korra ja tihtipeale inimesed ei arvesta sellega, et me ei saa aega seisma panna, ega tagasi kerida. On tüüpiline, et kuuldakse päevas mitu korda oma kutsetele vastuseks „Ei ma täna ei saa”, „Läheme parem homme ” või „Järgmine kord ehk, mul täna ei ole selleks aega”, kuid kunagi ei mõelda, et järgmist korda ei pruugigi tulla. Alles viimasel hetkel avastatakse, et oleks äärmine aeg hakata perekonda looma ja elust rõõmu tundma. Raha on küll elus olulisel kohal, kuid elu saab nautida ka läbi eneseteostuse hingele rahuldust pakkuval elualal ning suhtlemise enda jaoks oluliste inimestega. Paraku on ju teada fakt, et kõike ei saa raha eest osta, niisiis võiks sättida inimene oma aega nii, et ta jõuaks teenida nii raha, kui ka pühendada aega enesele ja endale kallitele inimestele.
Mina arvan, et inimestele ei peaks olema esmatähtsad materiaalsed väärtused. Igasuguse suurema ja väiksema kraami tagaajamine kisub meid kaasa oma aja müümise nõiaringi. On ju nii, et oma olemasolevat aega me kasutame paljuski ära raha teenimiseks. Kuu alguses, kui inimene oma palga kätte saab, saab ta endale osta, mida ta on ihaldanud, kuid iga korraga ta tahtmised suurenevad, ning ta hakkab järjest rohkem aega töö alla matma. Me ei peaks tõsiselt suhtuma ütlusse, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Inimesed peaksid hindama mitte materiaalseid asju vaid midagi olulisemat - sõpru ja perekonda.
Teisalt kõik inimesed ei mata ennast töösse puhtast ahnusest ja suurest heaolu vajadusest, vaid hoopis ellujäämise eesmärgil. Enamusel meist on siiski vaja arved maksta ning toit lauale tuua ja seetõttu on nii mõnigi sunnitud töötama pikki töötunde. Sellise inimese jaoks on aeg pigem raha, sest tal ei jää enese elule väljaspool tööd väga palju aega. Üldjuhul on inimene siiski pärast pikka tööpäeva väsinud ning ei jaksa ega viitsi pühendada aega ei endale ega perele. Seda vähem on tal pensionipõlves meenutada. Aega hakatakse tihtipeale väärtustama alles siis, kui seda on piiratult, või kui meid tabab mõni valusalt isiklik sündmus. Alles siis hakatakse mõtlema, mida veel kindlasti ära teha tahaks, mida kellelegi veel öelda võiks ja vahest ka tajutakse, kui tähtsusetuid asju on senini väärtustatud. Siinkohal tasuks märkida, et inimese mälu on mugavalt lühiajaline ja kerge on laskuda endisesse „aeg on raha” rattasse.
Aega on võimalik teha rahaks, kuid vastupidine on võimatu. Parimal juhul saab aega laenata öise une arvelt, kuid raskemal juhul võib see lõppeda elu kaotusega, seega hind, mida inimene sellisel puhul maksab on kindlasti ebaausalt kõrge. Iga inimene peaks siiski arvestama, et sõltumata oma arvamusest aja ja raha vahekorra suhtes, ei saa me aega kusagilt juurde osta. Seda on meile antud kindel hulk, mõnele rohkem, mõnele vähem, ning sellest ajast koosneva elu peame me enese jaoks tegema täpselt selliseks, et oleks kahetseda võimalikult vähest ja meenutada palju positiivseid hetki ja emotsioone.
Kerti Liiva
11 a