Abort - Lahendus või Mõrv? (5)

Abort , kas lahendus või mõrv?
Miks on nii, et aborti peetakse pereplaneerimise vahendiks. Aga see ei ole seda. Hoopis on see veel sündimata inimelu hävitamine. Kõrged abordimäärad abielus- või vabaabielus elavate naiste hulgas ning abordid naiste puhul, kel juba kasvab kodus lapsi näitavad, et inimesed ei anna endale üldse aru, kui jõhkralt nad käituvad. Mõelgem korraks neile faktidele: Eestis on abort lubatud kuni 11. rasedusnädala lõpuni. Kaheksandaks rasedusnädalaks on lootel moodustunud kõik peamised siseorganid ning hakanud lööma süda. 11. nädalal on lootel välja kujunenud välised suguorganid , ta suudab avada suud ning liigutada keelt, 12. nädalal on lapse jalg juba ühe sentimeetri pikkune , tal arenevad silmalaud. Ultraheliga vaadates on naise kõhus näha väikest inimest, last.
Suur protsent aborte viiakse Eestis läbi emakasisu väljutamisega plastikust või metallist toru abil, mis on ühendatud elektrilise või manuaalse vaakumpumbaga. See väike inimolevus imetakse ema seest toru kaudu välja ja lömastatakse. Ülejäänud juhtudest kasutatakse ravimeid, mis katkestavad raseduse, sisuliselt mürgitatakse laps surnuks, kuni ema ihu tõrjub ta. Kõike seda peetakse meil normaalseks, naise õiguseks ise otsustada enda elu üle. Aga siin iva ongi, ta ei otsusta ainult enda elu üle. Mind hämmastab naiste julmus ja isekus , kui jutt läheb „valikuvabadusele“. Nad on valmis hävitama veel sündimata lapse, sest neile on enda lapsest ja inimelust tähtsam nende elukorraldus. Aga lapse õigus valida? Valida elu, hiljem valida oma hobid , haridus , karjäär, elukaaslane, lapsed? Kes seda õigust kaitseb, kui vanemad ei hooli? See valikuvabadus on ka võltsvabadus. Valik on ainult ühesuunaline, hävitamine. Seda inimelu ei ole enam võimalik tagasi tuua. Kuid mis veelgi tähtsam, naised, kes on lükanud lapse saamist ikka ja jälle edasi, vajadusel oma lapse hävitamise teel, võivad ühel hetkel avastada, et last polegi enam võimalik saada.
Levinud on ka arvamus, et kellele neid soovimatuid lapsi vaesusesse või kodutute inimeste peredesse ikka vaja on. Numbrid paraku ei toeta seda väidet. Üle poole aborti teinud naistest elavad pere elu ja käivad tööl, pea kahel kolmandikul äralõigatud eluteega lapsel ootaks kodus õde või vend. Kuid äkki ei olegi neil enam rohkem raha ja võimalusi järgmise lapse üles kasvatamiseks. Selle loogika järgi võiks vanemad vabalt valida, kas tapavad ära mõne juba kodus ringi sibava lapse, või hävitavad ära selle, kes pole veel sibama jõudnud hakata. Minu arvates on need valikud ühesugused. Millegipärast ei õigusta keegi majandusraskustesse sattunud pere või narkomaanidest vanemate puhul selle pere laste hävitamist. Miks siis peetakse normaalseks veel sündimata lapse hävitamist?
Eelkõige peetakse aborti rohkem naiste probleemiks, tegelikult on massiliselt osalised ka mehed. Kas mehed üldse annavad endale aru, mida nad teevad, kui soovitavad oma elukaaslasel teha aborti? Kas nad annavad endale aru, et nad kirjutavad alla oma lapse surmaotsusele? Kas nad teavad, kui võigas see protseduur on? Kui paljud naised jätaks selle radikaalse sammu tegemata, kui neil oleks lootus, et lapse isa on nii raseduse kui ka lapse kasvatamise juures moraalseks ja füüsiliseks toeks.
Abort peaks olema kõigest varuvariant, juhul kui ema või lapse elu on ohus, mitte olla ainus otsus, mida vanemad või vanem teeb. Seda otsust ei tohi lasta mõjutada välismaailma survest teha karjääri ja raha. Lõppude lõpuks on tegemist inimolendiga, lapsega, kes pole veel sündinud ja kellel on õigus oma otsustele tulevikus, mis iganes otsused need ka poleks.
Janar Torop
12.b