Järgmisena osales Adamson Marika Vaariku kõrval teises peaosas krimisarjas ,,Kättemaksukontor", kus mängib Marion Pärna. Marion on romantiliste unistustega noor naine, kes armub alatasa valedesse meestesse. Koos Fridaga ( Marika Vaarik ) lahendavad nad erinevaid mõrvu. 2006. aastal mängis Adamson peaosa muusikalis ,,Pipi Pikksukk", 2010 mängis Vana Baskini teatris ,,Hilinenud pulmaöö" kus kehastas värsket abielunaist. Teleseriaali ,,Kodu keset linna" Liis pälvis nii Vanalinnastuudio parima naisnäitleja kui ka publikulemmiku tiitli. Adamson ise arvab, et edu põhjuseks oli viljakas ja hea koostöö lavastaja Eino Baskiniga etenduses ,,Linnud". Parima naisnäitleja tiitlit aitasid Kadri kasuks kallutada ka tema rollid lavastustes «Roosad prillid» ja «Jõululugu».
Kreetlased kummardasid naisjumalust Kreeka naine Oraator Demosthenes ütlus: "Armukesi peame lõbu jaoks, orjatare argielu vajaduste rahuldamiseks, aga ka abikaasasid selleks, et nad sünnistaksid lapsi ja juhiksid truult meie majapidamist." Linnriik(polis) oli mehe ja kodune majapidamine(oikos) oli naiste eluala. Kreeka riigi suhtumine naistesse oli kahetine: ühelt poolt imetlev ja austav, teisalt aga tõrjuv ja halvustav. Abielunaist õpetasid ema ja ka abikaasa. Sparta naine Naistel oli oma varanduse üle suurem võim kui mujal Kreekas. Tüdrukute kasvatuses pöörati tähelepanu sportlikkusele, julgusele ja jõulisusele. Naistel oli võimu kultuurivallas. Olid poliitiliselt tähtsad, aga ei osalenud poliitikas. Sparta naine sai sama kasvatuse nagu vend. Naised ja religioon Usk võimaldas naistel arendada oma rituaale ja rahuldada
vaimulike prokuröridele" jne. Autor kritiseerib ka enesetähtsuse kütkeis teadlasi, näiteks võib tuua inglise teadusemehe ja Panurge sõnadeta dispuudi, mis koosneb veidratest näomoonutustest ja zestidest. Samuti Pariisi noormehe, kes prantsuse keelt püüab pealinlase kombel eriti peenelt rääkida, kuid tegelikult emakeelt väänab ja moonutab. Rabelais pilab ka võltsmoraali, näiteks võib tuua loo sellest, kuidas Panurge nipsakat abielunaist püüab võrgutada. Lahingud kivist sõjarüüd kandvate hiiglaste ja nende hirmuäratava pealiku Libahundiga naeruvääristavad mõttetuid sõdu, lahinguid ja verevalamist. Väga tabav on kirjandusteadlase Jüri Talveti ,,Päevalehes" ilmunud arvamus romaani ,,Pantagruel" kohta : ,,Selle tagant, mis eelteadmisteta lugejale võiks tunduda rõvetsemise ja rämeduste meeletu kaskaadina, kumab läbi autori ülijulge filosoofia elu bioloogilise suuruse, mateeria tüseda keha
Jõuluvana müüt ja lapse-vanema vaheline usaldus Intervjueerisin 30ndates eluaastates abielunaist, kellel on kaks last- 11-aastane tütar ning 4-aastane poeg. Intervjuu läks tõrgeteta, kuigi küsimusele, kas sa oled kunagi oma lastele jõuluvana kohta valetanud?, vastas küsitletav vastumeelselt, kuna ta tegelikkuses ei poolda lastele valetamist. Intervjuu viisime läbi intervjueeritava kodus, kuid hetkel, mil olime kahekesi, seega puudusid kõrvalised segavad faktorid. Intervjuu on lindistatud kujul olemas ning praegu teen kuuldust kirjaliku kokkuvõtte. 1
See lugu näitab, et kuigi Ciapperello oli tühipaljas suli, võitis ta läbi valede paljude inimeste austuse ja kuulutati isegi pühakuks. Minu teine loetud novell rääkis mehest, kes oli küll jõukas kuid ihkas rohkem varandust ja seetõttu kaotas kogu oma vara. Ahnus on üks seitsmest surmapatust. Kuigi see mees tegi pattu, siis elas ta õnnelikult ja sai pärast veel rikkamaks kui oli enne. Kolmas novell rääkis abtist, kes ihaldas ühte abielunaist. Oma tahtmise saamiseks mõtles ta välja plaani, mis selle naise abikaasa mõneks ajaks kõrvaldaks. Samal ajal, kui naise mees arvas, et viibib puhastustules, lõbutses abt tema naisega. See lugu näitas selgelt, et mungad ja eriti mungakloostri ülem, kes sel ajal pidasid end lihtinimestele suureteks eeskujudeks, olid just kõige suuremad patused. Neljas novell, mida lugesin rääkis noorest naisest, kelle armsama mõrvavad tema endi vennad
mõeldakse ikka naisi, meestele ei panda ustavuse murdmist nii palju pahaks. Eestlaste juures käis kindla ustavuse nõudmine täielikult ka meeste kohta. Ja mehed on seda kindlasti täitnud. Naisemehe truuduse murdmine maal oli haruldane asi: sarnastest juhtumitest kõneldi, kui imeasjadest ja süüdlane langes üleüldise põlguse alla. Rootsi aja ajaloo kirjutaja Th.Hiärn kirjutab: „Abieluvoodi on neil puhas ja määrimatta. Ka ei ole ma eestlastest iial kuulnud, et abielunaist abielu rikkumises oleks süüdistatud, veel vähem, et keegi selles süüdlane oleks leitud. Ka siis , kui nad alles paganad olid ja Jumala sõnast midagi ei teadnud on nad abieluseisust au sees hoidnud.“ J.Chr.Petri kirjutab: „ Kõigetähelepanemise peale vaatamatta ei või ma ühtegi juhtumit meelde tuletada, et abikaasa teise vastu ustavust oleks murdnud. Abieluvoodi on neil püha ja abieluvoodi hoiavad nad määrimatta.“
See pole tema oma, vaid me ei teadnud ,kellele ta viia. Tulnukas 1 : Ise sa ütlesid ju et selles majas elav isik on õige omanik. Tulnukas 2 : Ah ,pole vahet.Lähme õige minema.Äkki inimesed näevad meid. (tulnukad lähevad ära.Tooli tagant tuleb välja praktikant.Ta vaatab asjandust) Praktikant : Huvitav, mis see on?Igatahes on see väga imelik vidin.Ja siin on 3 nuppu.Prooviks õige seda nuppu(vajutab rohelisele nupule.Abielunaine tuleb sisse ja otsib midagi.Praktikant tardus ja vaatab abielunaist suurte silmadega) Abielunaine : Ega te pole minu lillekimpu näinud.Alles ta oli siin? Praktikant : Ei ole näinud. Abielunaine : Mul hakkab varsti pulm ja olen seal kõige tähtsam.Mida ma siis pärast teistele viskan?Ma olen nii närvis. Praktikant : Loodan ,et leiate oma lilled üles.Aga ma arvan,et peaksite mu kodust lahkuma. Abielunaine : Oi,tõesti või?Ma otsin siis oma lilli mujalt.Ma siis tõttan.(läheb uksest välja) Praktikant : Imelik.Mis see nupp teeb?(vajutab kollasele nupule
armukadedaks ajada. Olga tunnetest polnud tal sooja ega külma, tütarlaps oli tema käes nagu nukk. Lermontovi Petsorini üleolevus naistesse väljendub selles, kuidas ta nende tunnetega mängib. Ta paneb naised endasse armuma ja siis kasutab nende naiivsust julmalt ära. Peale selle võrdleb ta ka naiste ja meeste erinevat arusaama armastusest ja abielu rikkumisest. Meeste arusaam, mida ta nimetab tavaliseks, kõlab nii: kui mees armastab abielunaist, ei tohi viimane seda meest armastada. Naiste puhul on aga Petsorini sõnul nõndaviisi, et isegi kui nad tegelikult teavad väga hästi, et ei tohi teist meest armastada, lõpetab mõistus töö niipea kui see teine mees neid armastama hakkab. Sellisel juhul kõnelevad mõistuse asemel keel, silmad ja nende järel süda, kui see olemas on. Nooruses olid need kaks tegelast aga küllaltki erinevad. Onegin armastas pidutseda ja naiste seltsis lõbusalt aega veeta. Millelegi väga tõsisele
Seal oli palju islamiusuliste rahvaste loomingut, peale selleoli seal ka india ja pärsia lugusid. Osad neist olid väga tuntud. Jutt oli selline: Elas kord üks sahh, kes sai teada oma naise truudusest ja lasi nad kõik hukata. Ta ei uskunud, et ükski naine suudab olla truu. See kestis kolm aastat. Ta abiellus päeval. Öö veetis uue naisega. Ja järgmisel päeval lasi ta hukata. Alles jäid vaid 2 abielunaist, asevalitseja tütred. Üks neidt(Saharazad) läks vabatahtlikult talle naiseks. Ta ei tahtnud, et teda hukatakse. Selleks mätles ta ühe plaani. Igal ööl jutustas ta ühe jutu ja jäi kõige huvitavamal hetkel pooleli. Valitseja põles uudishimust ja ei tapnud teda. See kestis 1000 ja 1 ööd. Selle aja peale sündis neil 3 poega. Sahh loobus sellest, et tema naine hukata ja nad elasid õnnelikult oma elu lõpuni.
Selleks võeti mõnel pool appi rinna kõrgendamiseks takutopid, seelikuid ja sukki pandi ka mitu üksteise peale. Rahvarõivad kujutasid endast peale praktilise kehakatte ka üsna keerukat märgilist süsteemi, milles väljendus talupoja elukorraldus. Riided andsid teavet kandja sotsiaalsest seisundist, perekonnaseisust, ealistest erinevustest, päristolust jm. Neiud eristusid selgesti abielunaistest. Peakatte järgi võis eristada neidu, lapseootel tüdrukut, abielunaist, mõnel pool ka lesknaist. Oluline abielule viitav märk oli ka põll. Samas mehe rõivaste järgi polnud võimalik külas määrata selle kandja perekonnaseisu. Riided olid jaotatud vastavalt talupoja elurütmile kolme ossa: 1) töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev, 2) käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks ja 3) pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid väga pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning sageli pärandati ka lastele
Vronskiga kohtumist Moskvast kiiruga lahkudes, kuid peale mõne aja möödumist ei tunnista seda temagi. Nende vastu töötas liiga palju liiga võimsaid jõude: avalikkuse arvamus, mis tollal oli hulga tähtsam kui praegu; mõlema ohverdused selle suhte nimel ja sellest tulenevad probleemid. Juba alguses seisis nende suhe valedel alustel: leian et mõlema, aga eriti Anna poolt mängis pearolli edevus. Loomulikult meelitab üht korralikku abielunaist noore nägusa mehe andunud tähelepanu, milleks muidu riskis ta nii paljuga. Vronski-poolset võimalust armastuseks esimesest silmapilgust ma ei eita (sellele räägib kaasa ülijärsk huvikaotus Kitty vastu) kuid pigem näib see olevat enese proovilepanek: Anna oli nii vaga ja salapärane, nii kõigutamatu oma õiges elus. Samahästi võis mehe eesmärk olla näha, kas ja kui kaugele ta Annaga jõuda võib. Puhta tõena võib kuulutada, et
taolises hädas ega päästa teda, kuigi sa selleks vahendeid ja võimalusi tead siis oled sa tema tapnud." Teemad mille üle võid mõtiskleda: abort, surmanuhtlus, eutanaasia, enesetapp. Mis sinu meelest räägivad nende poolt ja mis vastu? 6. Sina ei tohi abielu rikkuda! Algselt kehtis see käsk mehe ja naise jaoks erinevalt. Käsk keelas meest astumast sugulisse vahekorda teise mehe naise või kihlatuga ning abielunaist astumast vahekorda teistega peale oma mehe. Muistses Iisraelis oli vallaline põlv praktiliselt tundmatu. Abielluti väga noorelt, tütred pandi mehele kohe pärast suguküpsuse saabumist, kolme- neljateist aastaselt. Abielunaine oli mehe omand, sest mees oli maksnud äiale mõrsjaluna. Kuigi abiellumine oli rohkem suurpere ja sugukonna otsustada, ei välistanud see vastastikust armastust. Kuigi põhimõtteliselt oli abielu eluaegne, võis mees naisele anda lahutuskirja ja ta minema
kestvalt abikaasadena koos elada, miska tekkisid õiguslikud tagajärjed. Abielu tekkis, kui naine läks oma perekonnapea võimu (ld k manus) alt mehe võimu alla. Samas ei olnud kõigil võimalik abielluda ja seetõttu eksisteerisi ka kooselud, mida nimetati concubinatus (konkubinaat) sõna, mida kasutatakse abieluvälise kooselu tähistamiseks, vahetevahel tänapäevalgi. Konkubinaat ei olnud karistatav, kuid konkubiini ei austatud nagu abielunaist ja mees võis igal ajal konkubinaadi katkestada. Niisiis oli erinevalt Rooma õiguse algperioodist selle lõpul abielu ja mitteabielulise kooselu eristamine juba välja kujunenud. Varakeskajal jõudsid Roomasse kristlikud väärtushinnangud ja elukorraldus, mis mõjutasid oluliselt perekonnaõigust ja suhtumist mitteabielulisse kooselusse. Varase keskaja religioossed institutsioonid toonitasid, et konkubiinide omamine on väga suur patt. 6) Roomlaste seksuaalne käitumine
annaabi.ee 
