Kas elu on tõsine asi või kuidas? (0)

Elu on tõsine asi või kuidas?
Kui võimu- ja usumehed võtavad elu surmtõsiselt ning pakatavad enesetähtsusest ja võimukusest, muutuvad paljud normid ja seadused naeruväärseteks. Veelgi enam – puhkevad mõttetud kohtuvaidlused ja koguni sõjad. Nõnda võiks võtta kokku moodsa romaani esiisa, prantsuse renessansiajastu humanisti François Rabelais ' teose „ Pantagruel “ peamise mõtte.
Seda ideed pole siiski kuigi kerge tabada, sest esialgu tekitab autori paljusõnaline, kerglane ja labasevõitu tekst segadust. Hiiglase Gargantua poeg Pantagruel ja tema veider sõber Panurge satuvad kummalistesse seiklustesse, mida autor kirjeldab jahmatavalt mahlakate sõnadega. Süvenedes tekib aim sellest, et autor kasutab teadlikult satiiri ja isegi absurdi – et naeruvääristada ühiskondlikke tabusid ja silmakirjalikku käitumist. Tõsiste teemade üle nalja heites paljastab ta tollase ühiskonna valukohti.
Näiteks võib tuua kahe aadlimehe kohtuvaidluse, milles puudub igasugune iva, mõlema mehe jutt on täiesti seosusetu. Ometi kohtuparlament tegeleb selle juhtumiga tõsimeeli ning valmistab arvukalt pabereid . Pantagrueli abi seisneb selles, et ta kuulab ära mõlema aadliku segase selgituse ning langetab sama jabura ja arusaamatu kohtuotsuse. Ometi on kõik osapooled rahul ning isegi vaimustatud. Selle loo kaudu naeruvääristab autor tollast kohtupidamist ja bürokraatiat ehk mõttetut paberitemäärimist.
Rabelais loetleb Pariisi esinduslikus raamatukogus olevate tähtsate teoste pealkirju, millest aimub samuti kriitikat, näiteks „Advokaatide aplus“, „Papikeste tahumatus“, „Vagatsejate lobi “, „Mungaelu mugavused “, „Religiooni ahelad “, „Vannutatud meeste karvupidikähmlus“, „Pistis vaimulike prokuröridele“ jne.
Autor kritiseerib ka enesetähtsuse kütkeis teadlasi, näiteks võib tuua inglise teadusemehe ja Panurge sõnadeta dispuudi, mis koosneb veidratest näomoonutustest ja žestidest. Samuti Pariisi noormehe , kes prantsuse keelt püüab pealinlase kombel eriti peenelt rääkida, kuid tegelikult emakeelt väänab ja moonutab. Rabelais pilab ka võltsmoraali, näiteks võib tuua loo sellest, kuidas Panurge nipsakat abielunaist püüab võrgutada.
Lahingud kivist sõjarüüd kandvate hiiglaste ja nende hirmuäratava pealiku Libahundiga naeruvääristavad mõttetuid sõdu, lahinguid ja verevalamist.
Väga tabav on kirjandusteadlase Jüri Talveti „Päevalehes“ ilmunud arvamus romaani „Pantagruel“ kohta : „Selle tagant, mis eelteadmisteta lugejale võiks tunduda rõvetsemise ja rämeduste meeletu kaskaadina, kumab läbi autori ülijulge filosoofia – elu bioloogilise suuruse, mateeria tüseda keha jäävuse ülistus. Selle taustal osutuvad naeruväärseiks inimeste ja rahvaste sepistatud dogmad, kiriku- ja võimumeeste kehtestatud tabud ja normid, ka mõistuse hullusehood, näiteks sõjad, võimuiha ja türannia. Rabelais’ keelemängud on nii erandlikud, et selle raamatu pulbitsevat hingust pole keegi suutnud hiljem matkida.“ (10.03.2007).
Kohati ajavad autori sõnamängud tõepoolest naerma – satiiriline naer võib olla vahel teravamgi relv kui kuri kriitika.
Rabelais sõnastab ka ise raamatu kokkuvõttes oma peamise idee ja ütleb, et nii tema kirjutajana kui ka tema lugejad väärivad mõistvamat suhtumist kui terve kari silmakirjalikke inimesi,“kes tahavad rahvast uskuma panna, et nad muud ei teegi, kui kaevavad oma sisimasse, mõtisklevad ja palvetavad, paastuvad ja suretavad liha, ning see pisku, mida nad söövad-joovad, on tarvilik ainult nende ülihapra inimliku olemise jalulpüsimiseks; aga tegelikult nad prassivad jumal teab mismoodi.“
Hea tahtmise korral võib Rabelais' teoste eeskujul leida võltsmoraali ka tänasest päevast, meie võimueliidi keskelt.
Marell Rõss