Aafrika demograafiline olukord (0)

Aafrika demograafiline olukord
Koostas: Klass: Juhendas:
Pärnu 2012 Musta Mandri rahvastikupilt ning sellest tulenevad probleemid eristuvad mitte üksnes võrdluses arenenud maadega, vaid ka suureneva hulga Kolmanda Maailma riikidega. Teisalt ei tule kõnealust vastandlikkust siiski üle tähtsustada, sest demograafilise arengu seaduspärasused on põhijoontes ühesugused ega sõltu elukeskkonnast, kultuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljudest muudest asjaoludest.
Globaalselt jaotub demograafilise ülemineku algus ligi 200- aastasele perioodile, 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi viimase veerandini.1 Esimesena algas see Põhja- ja Lääne-Euroopas ning Põhja-Ameerikas, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul laienes demograafiline murrang Lõuna- ja Ida-Euroopasse, samuti valdavalt eurooplastest rahvastikuga maadesse teistel kontinentidel ( Argentina , Austraalia , Uruguay jt). 20. sajandi esimesel poolel järgnesid paljud Ladina-Ameerika ja mitmed Aasia maad. Aafrikasse jõudis demograafiline moderniseerumine maailmajagudest viimasena.
Nüüdis-Aafrika demograafiline profiil
Aafrika puhul väärib rõhutamist eeskätt ülemineku väga hiline algus. Sündimuse osas saab muutuse kindlatest märkidest ­ pereplaanimise levik ning kõrgema järjekorra sündide sageduse vähenemine ­ kontinendi kui terviku ulatuses rääkida 1980. aastate lõpul, paljude Sahara -taguste riikide puhul aga alles enne aastatuhande vahetust.
2005­2009. aastal ulatus Aafrika keskmine sündimustase 4,6 lapseni naise kohta. Võrdluseks, kogu maailma vastav näitarv oli samal perioodil langenud 2,8 ning Aasias 2,35 lapseni. Kõrget sündimust kannavad eeskätt Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrika maad, kus sündimustase ulatub keskmiselt 5,3­5,7 lapseni. Suhteliselt mõõdukas on sündimus kontinendi põhja- ja lõunaosas, vastavalt 2,9 ja 2,6 last naise kohta. Kõnekas on samuti tõsiasi, et maailma riikide sündimustaseme pingereas mahub esimese 40 hulka vaid 5 riiki väljastpoolt Musta Mandrit. Pingerea esikohta hoidvas Nigeris ületab summaarne sündimuskordaja 7 last naise kohta.
Kuna suremuse langus algas vähemalt 30­40 aastat varem ning oli tänu kaasaegse meditsiini saavutuste rakendamisele suhteliselt tõhus, siis on Aafrika rahvastiku kasv olnud alates 1970. aastatest maailmas kõige kiirem. Kirjeldatud kasv viis Aafrika 1990. aastate keskpaigas rahvaarvult Euroopast (arvestatud koos Venemaaga) ette ning maailmajagudest Aasia järel teisele kohale. 20. sajandi lõpul elas Aafrikas 13% maailma rahvastikust, 21. sajandi keskpaigaks tõuseb vastav suhtarv viiendikuni (20. saj. algul 6%). Rahvastikuarenguga seonduvad julgeolekuriskid
P.Wallensteeni ja M.Sollenbergi kokkuvõtte kohaselt leidis maailmas 1990. aastatel aset kokku 107 erineva intensiivsusega relvakonflikti. Enamuse nimetatud konfliktidest moodustavad nn tsiviilkonfliktid, milles pole osalisteks mitte üksteise suhtes vaenulikult käituvad riigid, vaid samasse ühiskonda kuuluvad rühmitused, kes kasutavad omavaheliste suhete klaarimiseks relvastatud võitlust.
Kuigi esmapilgul võib rahvastikuarengu parameetrite julgeolekuga seostamine tunduda ootamatu, on neid valdkondi ühendav mehhanism tegelikkuses lihtne. Nimelt iseloomustab üleminekujärgus kiiresti kasvavaid rahvastikke aluse suunas tugevasti laienev vanuspüramiid ja noorte earühmade väga kõrge osakaal. Ühelt poolt on see alus massiivsele rändepotentsiaalile, millest osa kanaliseerub maailma teistesse piirkondadesse, sh Euroopasse. Teisalt ei suuda töö- ja haridusvõimalused noortepõlvkondade arvukusega sammu pidada, millest toituv rahulolematus loobki pinnase vägivalla eskalatsiooniks6. Kuigi eelduste tegelikkuseks saamine pole automaatne , tõendavad statistilised kokkuvõtted, et väga kõrge noorte osakaaluga riikides (suhtarv täiskasvanud elanikkonnas üle 40­50%) on konfliktide sagedus tavapärasest kolm korda kõrgem.
Vanuskoostise omapärale lisaks on analüütikud välja toonud veel vähemalt neli muud rahvastikuarenguga seonduvat riskitegurit, mille hulka kuuluvad elanikkonna kirev etniline koostis, väga kiire linnarahvastiku kasv (üle 4% aastas), võtmetähtsusega looduslike ressursside (sh põllumaa ja joogivee ) nappus ning HIV/AIDSi levik. Enamiku nimetatud riskitegurite puhul leiame maailma riikide pingerea tipust taas Aafrika maad. Kasutatud materjal 1. http://www.diplomaatia.ee/index.php ? id=242&tx_ttnews[tt_news]=996&tx_ttnews[backPid]=535& cHash =7a49149cb5