Talurahva omavalitsus pt 21 (0)

Talurahva omavalitsus

§21 Talurahva omavalitsus 1802.a kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud ralurahvaregulatiivi. · See tunnistas talupoegade õigust vallasvarale · Keelustas koormiste tõstmise · Sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning et ta võib selle oma lastele pärandada · Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki 1804.a kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse.

Uusaeg Eestis

Eestimaa kuberner ja Liivimaa kuberner (1783-1917, kõrgema administratiivset võimu omav, allus keisrile ja siseministeeriumile) Keskvalitsuse esindus Piirkond: Eestimaa ja Liivimaa Koosseis: kubermanguvalitsus, politsei, vanglad, sisekaitseüksused Ülesanne: keskvalitsuse poliitika elluviimine, riiklike maksude kogumine, rahu ja korra tagamine Allusid: kõik kubermangu erinevad seisused (rüütelkonnad, linnad, talurahva omavalitsus) Rüütelkonnad Linnad Talurahva omavalitsus piirkond Eestimaa, Liivimaa, Tallinn, Haapsalu, mõisavald esialgu 605+519 Saaremaa Paldiski, Rakvere, Paide, Pärnu, Viljandi, Tartu, Võru, Kuressaare, ! Narva ja Valga ! ülesanded struktuur

Vene aeg + Balti erikord

Bs-ste sõjaline mõjukus tuli esile 18saj IIp ja Napoleoni sõdades(ligi 800 bs ohvitseri, kõige silmapaistvam M.A. Barclay de Tolly). Oluline bs roll ka Vene diplomaatilises teenistuses, kõrgametnikkonnas. Enamik valitsejaid toetas neid, kuna olid lojaalsed. 19saj IIp nende positsioon nõrgenes, hakati impeeriumi sisevaenlasteks pidama. Avalikkus ründas balti erikorda teravalt.I MS ajal saavutas saksavastasus haripunkti, kuid nad jäid kuni 1917a. isevalitsusele lojaalseks. Talurahva omavalitsus: 1802-04 talurahvaseadused-1802 kinnitas AleksanderI Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi("ggaüks.."), mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise, korralikult talu majandanud talupojalt ei tohtinud talu ära võtta, võib selle lastele pärandada. Natuke piirati talupoegade müüki. 1804 kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadusse-talupojad endiselt

Balti provintsiaalseadustik

Riiklikud koormised- pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha-70 kopikat igalt meeshingelt,tavaliselt maksis mõisnik pearaha talupoegade eest ära. Kogukondlikud koormised- teede korrastamine,magasiaida ja kooli ehitamine ,kirikumaksud 1866-vallareform-omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt.Vallakogukonna moodustasid mõisa territooriumil olevad talupojad. Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust, vallavanemast ja tema abilistest ning vallakohtust. Valla täiskokku kuulusid kõik pärisorja rendiperemehed ning kümnendik maameeste esindajatest.Täiskogu valis volikogu,kuhu võis kuuluda vastavaltelanike arule 3-24 liiget. Valla tähtsaim ametimees oli vallavanem,kes valiti taluperemeeste hulgast, temal oli politseivõim kõigi talupojaseisusest isikute üle oma kogukonna

Eesti 19. sajandil

Eesti 19. sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Miks otsustas Vene keskvõim 19. sajandi algul Baltimaade talurahva olukorda muuta? 1) Majanduslik põhjus – 18. saj. lõpul jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud olid võtnud võlgu, et võlga tasuda, tõsteti talupoegade koormisi. Need jõudsid sellisele tasemele, et rohkem ei olnud võimalik enam tõsta. 2) Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ja hakati rääkima inimõigustest.

ärkamisaeg

raamatute ja heade kooliõpikute väljaandmine. Ärkamisaja üks tähtsündmusi oli eestlaste esimene üldlaulupidu Tartus 1869. aastal, kust uus rahvuslik vaim levis kaugematesse maanurkadesse. Selle mõtte algatajaks, tuliseks õhutajaks ning läbiviijaks oli J. V. Jannsen. Osa võtsid ainult meeskoorid ja mõned pasunakoorid. Kogu Eestist tuli kokku umbes 800 lauljat ja pillimeest ning kaks korda rohkem kuulajaid. Talurahva omavalitsus Talurahvaseadus rüütelkonnas valminud: Seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglasele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati. Koormised pandi kirja vakuraamatutesse. Pärisorjuse kaotamine Seadus Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819

Ajalugu, Uusaeg

lojaalsed. 19.saj teisel poolel, hakkad baltisakslaste positsioon Vene ühiskonnas nõrgenema neid peeti isegi sisevaenlasteks. Avalik arvamus ründas järjest teravamalt Balti erikorda ning välispoliitiliselt peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud Saksamaaga. (* Selline saksavastasus saabus haripunkti I ms ajal, mille tagajärjel hakati baltisakslasi lausa represseerima. Sellele vaatamata jäid baltisakslased isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.a.) Talurahva omavalitsus 1802-1804 talurahvaseadused Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis 18.-19. saj vahetusel päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil. Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste

TALUPOEGADE OLUKORD EESTIS 13.-19.SAJANDIL - REFERAAT

taanlastest võõravallutajatest ning ka muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemiseks. Ülestõus leidis aset nii Põhja- kui ka Lääne-Eestis. 14. sajandi lõpus hakati võtma trahvi talupoegadelt, kes omavoliliselt lahkunud olid, sõnakuulmatuse korral hakati aga kasutama füüsilist jõudu, k.a. sõjalis jõudu. Kui 15. sajandil hakati Lääne-Euroopas tundma suurt huvi Eestimaa teravilja vastu, mis sai aadlikele suureks tuluallikaks, hakati tõstma talurahva koormiseid. Kümnis hakkas ulatuma kuni veerandini saagist ning loonusrendi asemel hakati aina enam nõudma raha. Teoorjuse osatähtsus kasvas eramõisates, ordu- ja piiskopmõisates aga jäi loonusrent olulisimaks. Loonusrent ehk naturaalrent on talupoegade või teiste maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. Sisuliselt tähendas see kohustust anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist, mis põhiliselt tasuti teraviljaga. 15