Neljas osa käsitleb Indreku perekonnaelu kümmekond aastat pärast Kariniga abiellumist. Karin on kaupmehe Vesiroosi (natuke tuttav tegelane eelmisest osast, kodanlane ) tütar, peen seltskonnapreili, kellele moega kaasaskäimine ja enda vormishoidmine tähendab kõike. Karini nimel on maja, tema on see kes liigub seltskonnas pärast seda kui Indrek enam ei viitsinud nende mandunud inimestega seal jamada, Karin on iseseisev naine, nagu Indrek ütleb. Ta on harjunud mehe (meeste) juures oma tahtmist saama, nutu või sundimisega, ükskõik kuidas. Kõige rohkem ajab Karinit närvi see, kui Indrek samamoodi ei ärritu kui tema. See teeb teda iga tüli ajal aina tigedamaks, kuni asi lõpeb Karini nutu ja lõppematute mehesüüdistustega. Ja nad tülitsevad tihti, väga tihti, alguse võib saada tavalisest jutuajamisestki. Nad olid kunagi õnnelikud, see oli muidugi alguses. Allamäge minek
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-09-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
697 laadimist
Kokku alla laetud
49 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
enelyy
Õppematerjali autor
Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine. (lk. 233) Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. (lk. 277) Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu. (lk. 241) "[Härra Paralepp:] "Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösel. Seda teab iga mees omast käest."" Lk.365
tingimisi. Kohtusaalist väljudes jookseb Karin Indrekule järele, märkamata lähenevat rongi. Ta saab rongilt surmava löögi. Nüüd on Indreku kord öelda: ,,Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda." See on neljanda jao lõpplause. Teost muudavad värvikamaks ka mitmed seltskondlikud sündmused, näiteks pankrotimeister Köögertali (pidu)söömingud ja joomingud ning Itamite beebi surm. ,,Tõe ja õiguse ,, neljas köide on tulvil tõde kodanliku Eesti tegelikkusest, valitseva klassi ideoloogilisest jõuetusest, tema metsistumisest ja loomastumisest. Kõrge kunstilise meisterlikkusega on Tammsaare selle tõe lugejateni viinud. Kodanliku ühiskonna hukkamõistmise ja eitamisega ütles Tammsaare lugejaile, et ainult siis, kui elu saab vabaks klassiühiskonna kiskjalikest, stiihilistest seadustes, on võimalik tõeline, inimlik, mitte aga loomalik õnn.
Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
olevale diivanile tagasi laskus. Kuid kõige rohkem tegi Karinile hirmu see, mis Indrekuga päeast seda juhtus. Nimelt Indrek oli tõstnud oma käe juba, et Karinit lüüa, kuid see lõdvestus ja laskus maha ja üldse Indrek istus toolile ja Indrek tundis end hävitatuna. Talle meenusid Kitty sõnad ja ta mõtles selle peale. Tema mõtte katkestas mõne aja pärast Indrek kes ütles rahulikul ja ükskõiklasel häälel, et sul on õigus, et tema kuulas Indrekut, nüüd peab Indrek teda kuulama ja Indrek jäi kuulama, kuid Karin ei saanud alguses midagi öeldud, vaid proovis kuidagi Indrekule lähemale saada. Ta tahtis Indreku sülle istuda aga Indrek vastas et seal pole tema jaoks ruumi, seejärel pakkus Karin välja, et nad istuksid mõlemad diivanile, mida nad ka tegid. Siis sai alles Karin rääkima hakata. Karin hakkas rääkima oma lugu algusest nii nagu see oli olnud, aga vahepeal katkestas
ning loodab kildudeks abielu uuesti kokku panna. Üle tee joostes ei märka ta aga lähenevat trammi ning sureb traagiliselt. A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus IV" Probleemid Vesirooside majanduslikud raskused. Köögertal kiskus enda n-ö kavala pankrotiga kaasa ka Karini isa firma. See tingis Karini meeleheitlikud otsused
TÕDE JA ÕIGUS IV OSA Kokkuvõte 1920ndad Tallinn inimese võitlus iseenda ja oma eluõnnega Indrek elab koos Kariniga majanduskriisiaegses Tallinnas. Karin on kaupmehe Vesiroosi tütar, peen seltskonnapreili, liigub seltskonnas, kuna Indrek ei viitsi mandunud inimestega jamada. Karin püüab olla iseseisev, aga tegelikult ei soovi seda. Karin ärritub tülides kiiresti, kuid Indrek jääb alati rahulikuks ja see ajab teda närvi. Iga tüli lõppeb sellega, et Karin süüdistab läbi nutu igas probleemis meest. Naine ei naudi seltskonnaelu, aga tal on vaja tunda, et teda hinnatakse. Abielu alguses olid nad väga õnnelikud, kõik algas peale poja surma. Elama jäid kaks tütart, kellest Karin ei hooli ja kes on Indrekule lihtsalt tüliks. Kõige rohkem tegeleb lastega Tiina, kes tundis Indrekut juba kooliajal, kui mees lubas temaga abielluda. Indrek ise seda enam ei mäleta.
A. H. Tammsaare Tõde ja õigus IV Tegelased TEGELASED PEATEGELASED teenija Tiina (ülesandeks oli hoolitseda kooliõpetaja Indrek Paas kahe lapse Tiki ja Miia eest) inimlik ja rahumeelne, vaatleja ning Tiki mõistja, tõsist tööusku Miia Paasi naine Karin (Vesiroosi ainuke Vesiroos (Karini isa) tütar) pankrotimeister Köögertal rahutu, sügav ja kirglik loomus, advokaat Paralepp seltskondlik, egoistlik üliõpilane Rönee proua Ida
A. H. Tammsaare. Teosed. ,,Tõde ja Õigus" I osa . Andrese tegelaskuju looja natuur, väga suur pühenduja, ,,suur armastaja" kogu oma energia, armastuse pani Vargamäele, muu jaoks seda ei jätkunud (nii jäid naine kui lapsed armastuseta). Loomingulises töös kibestus > Pearu (võitlused), lapsed(tahtis, et nad ka tulevikud Vargamäele nii pühenduksid) kannatasid. > sukeldus piiblisse, püüdis seal tõde leida. Pearu tegelaskuju oli Andrese peale kade Krõõda pärast ehk. Näitas om mehisus, piget nende vahel tekitas ka Krõõda lähesus. Tegelased läbi Tammsaare silmade: Andres mats, Pearuvurle Mats pos, traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev, hoiab oma asjast kinni, armastab isegi seda, mille üle võitlust peab?? Vurle tema tunneb...; oma sisemises olemuses pole see ega teine ega kolmas; äärmiselt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid