Tänu kellele pole meil kodusõda (0)

Tänu kellele pole meil kodusõda?
2007. aasta 26. aprilli õhtupoolikul seisin ma Tallinna Lennujaamas ja kuulasin ETVst kaitseminister Jaak Aaviksoo väiteid, et kaitseminister peab näitama, kuidas ta oskab sõda pidada, ning vaatasin sinna kõrvale eriti irooniliselt mõjuvat reklaami “Euroopa Liit seisab rahu eest kogu maailmas”.
Mõned tunnid hiljem meenus mulle, kuidas Indoneesias Acehi provintsis kodusõja ajal kohalikud pidasid kinni autosid, et kontrollida, kas inimesed ikka atšehi dialekti räägivad. Need, kes ei rääkinud, lasti maha – või vähemalt nii mulle sealtsamast provintsist pärit tõlk rääkis. Tolle õhtu alguses ma igaks juhuks vältisin Tallinna tänavatel eesti keele rääkimist – kuid see hirm osutus alusetuks. Nii oma tugeva eesti aktsendiga venekeelsete, eesti- kui ka ingliskeelsete pärimiste peale (“Kas te panite tähele, kunas Reformierakonna aknad sisse visati?” “Kas politseid on näha olnud?” “Kas pisargaasi kasutati?” jne) sain viisakad vastused kõigis neis keeltes. Ma olin õnnelik, see hetk veenis mind, et tegemist on siiski liiga emotsionaalseks muutunud valitsusvastase meeleavaldusega, mitte sammuga etnilise kodusõja poole. See ei tähenda, et oleksin ennast Tallinna kesklinnas hästi tundnud : kui ma paar tundi enne seda, kui Dmitri Ganin surma sai, pidin samalt tänavalt ära jooksma, sest natsisümboolikat riietel kandnud