Tänu kellele pole meil kodusõda (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kellele pole meil kodusõda ?
  • Mida oleks saanud teha ?
  • Miks meil ei ole siis kodusõda ?
  • Kuid kas "vabastajast" vabastamine ikka suurendas vabadusi ?
  • Kuid kas paljastati ikka õiged vaenlased ?
  • Kes vihkab Eesti riiki ?
  • Milles küll said olla niisuguse mässu juured ?
 
Säutsu twitteris
Tänu kellele pole meil kodusõda?
2007. aasta 26. aprilli õhtupoolikul seisin ma Tallinna Lennujaamas ja kuulasin ETVst kaitseminister Jaak Aaviksoo väiteid, et kaitseminister peab näitama, kuidas ta oskab sõda pidada, ning vaatasin sinna kõrvale eriti irooniliselt mõjuvat reklaami “Euroopa Liit seisab rahu eest kogu maailmas”.
Mõned tunnid hiljem meenus mulle, kuidas Indoneesias Acehi provintsis kodusõja ajal kohalikud pidasid kinni autosid, et kontrollida, kas inimesed ikka atšehi dialekti räägivad. Need, kes ei rääkinud, lasti maha – või vähemalt nii mulle sealtsamast provintsist pärit tõlk rääkis. Tolle õhtu alguses ma igaks juhuks vältisin Tallinna tänavatel eesti keele rääkimist – kuid see hirm osutus alusetuks. Nii oma tugeva eesti aktsendiga venekeelsete, eesti- kui ka ingliskeelsete pärimiste peale (“Kas te panite tähele, kunas Reformierakonna aknad sisse visati?” “Kas politseid on näha olnud?” “Kas pisargaasi kasutati?” jne) sain viisakad vastused kõigis neis keeltes. Ma olin õnnelik, see hetk veenis mind, et tegemist on siiski liiga emotsionaalseks muutunud valitsusvastase meeleavaldusega, mitte sammuga etnilise kodusõja poole. See ei tähenda, et oleksin ennast Tallinna kesklinnas hästi tundnud : kui ma paar tundi enne seda, kui Dmitri Ganin surma sai, pidin samalt tänavalt ära jooksma, sest natsisümboolikat riietel kandnud inimeste rühmast visati minu poole ilmselgelt midagi Molotovi kokteili laadset (ja oli selge, et politseid sellele tänavale niipea ei jõua), siis leidsin, et info nimel surma saada vaja ei ole. Koju jõudes nägin veel Kanal 2 erisaate lõppu, kus saatejuht avaldas arvamust, et järgmine päev võib ehk kaasa tuua isegi valitsuse tagasiastumise .
Mida oleks saanud teha?
Ei toonudehkki valitsus oli kogu “pronks­sõduri saaga” juures teinud ilmseid vigu. Hakatuseks: kõigile pidi olema ilmselge, et Eestis leidub inimesi, kes tahavad pronkssõdurit näha Tõnismäel. Demokraatlik mõtteviis – ja ka lihtsalt terve mõistus – ütleb, et kui mingil ideel on tugevad vastased, tuleks esimese sammuna püüda kindlaks teha, mis neid vastaseid kõige enam häirib, et siis vajalikke korrektiive teha. Sel hetkel, kui Delfi veergudel tutvunud inimesed1 moodustasid pronks­sõduri kaitseks kodanikuliikumise Notšnoi Dozor – kuigi tõesti, see toimus mais 2006, enne valimisi, ehkki sama peaministri ajal –, oleks valitsus pidanud nendega ühendust võtma ja küsima konstruktiivseid ettepanekuid . Poliitika ei salli tühja kohta: kui mingit tugevat vastuolu ei ürita lahendada kehtiv võim, siis on ilmne, et seda püüavad teha teised jõud.
Järgmiseks: kui äsja moodustatud valitsus leidis, et Tõnismäel tuleb teha väljakaevamisi, siis seesama terve mõistus ütleb, et rahu säilitamiseks tulnuks läbi rääkida nii pronkssõduri teisaldamise aktiivsete pooldajate kui vastastega, selleks et kõiki gruppe teavitada oma selgetest ja rahumeelsetest tegevuskavadest. Ka sel hetkel oli olemas nii pronkssõduri ümarlaud kui ka hulk eesti ja vene liikumisi ning aktiviste, kes sel teemal olid sõna võtnud.
Viimaks, 26. aprilli päeval, kui Tõnismäel oli veel rahulikult käituv inimmass, oleks saanud ju ükskõik milline valitsusliige ilmuda nende ette ja kinnitada: praegu me tegeleme väljakaevamistega, kuju saatuse otsustame hiljem pärast arutelu, seni akrediteerime teatud arvu kodanikuliikumiste liikmeid ja meediaesindajaid, et need saaksid toimuvaid töid jälgida. Kõik need ülilihtsad sammud oleksid vältinud öise korralageduse, lõhutud aknad ja Molotovi kokteilid . Nende sammude tegemata jätmine demonstreerib meile kõigile, et Eesti valitsusel ei olnud huvi säilitada rahu omaenese riigis – peaminister ei pöördunud venekeelse meedia poole mitte enne probleemi teravnemist, eesmärgiga rahu säilitada, vaid siis, kui enam midagi vältida ei saanud.
Kummaliseks jääb see, et kuigi valitsus oli teinud nii ilmseid kommunikatsiooniprohmakaid oma kodanikega suheldes, ei tekkinud eestikeelses meedias isegi mitte arutelu tagasiastumise teemal. Eesti meediapilt keskendus küsimusele “kes siin maal elavad / kes siin maal võivad elada?”, mitte sellele “ mismoodi kõik inimesed, kes sellel territooriumil asuvad, võiksid elada?”. Kahel esimesel päeval jooksid meediavahenditele tormi mitmed natsionalistid ja rahvuslased (mitte tingimata äärmuslikud) ning vaprad sõdurid, kes ikka niisuguste konfliktide puhul püüavad masse veenda, et vägivald ja “karm käsi” on ainuvõimalik käitumisviis. Veel enam, neil esimesil päevil rõhutati asjaolu, et “Venemaa on vaenlane ”, ja kultiveeriti vastandust “rahulikud inimesed ja pätid”. Niisugune käsitlus võimaldas täiesti vältida debatti teemal “millised probleemid meie riigikorralduses on niisugused, et meie kodanikud otsustavad blokeerida liikluse Tallinna kesklinnas?”. Kui mingis riigis on kogukond inimesi, kellele ilmselgelt ei sobi elukorralduse mingi aspekt, siis nagu ma juba osutasin, tuleks esmalt teada saada, mis täpselt ei sobi, alles siis saab välja mõelda lahendusi. Kahjuks ei küsitud, ning aasta hiljem on tekkinud etnilisi gruppe veelgi enam lahutavad stereotüübid, mida kirjeldab tabavalt lavastaja ja telemees Aleksander Zukerman: “ Venelased arvavad , et eestlased peavad plaani, mida pärast pronkssõdurit veel ära viia. Eestlased arvavad, et venelased joovad kodus viina, tahavad siis linna lõhkuma minna ning Pihkva diviisi appi kutsuda.”2
Kui uudised näitavad tänavale tulnud inimesi peamiselt venekeelsetena (nii nagu see ka reaalsuses oli), kui arutatakse, milliseid sanktsioone võiks Venemaa ette võtta,3 rõhutatakse Euroopa Liidu distantseerumist ning seejärel üteldakse “tänaval märatsesid pätid”, siis loob see – vildakalt küll – meie ette pildi, nagu oleksid kõik umbes 5000 inimest, kes 26. aprilli ööl Tõnismäele kogunesid, olnud “vene pätid, kes hävitavad Tallinna”. Reaalsuses on praegu, aasta hiljem, lõhkumise eest kohtu alla antud sadakond inimest, kes sugugi mitte kõik pole venekeelsed inimesed. Tõepoolest, juba kolm-neli päeva pärast juhtunut hakati siiski mainima, et “lojaalseid venelasi on ka, need, kes 26.–27. ap­rillil kodus olid”. Antud hetkel see tõesti vähendas rahvuskonflikti eskaleerumise võimalust, kuid samas propageeris mõtteviisi, nagu vene rahvusest kodanikud ei võikski kasutada oma põhiseaduslikku õigust avalikele kogunemistele.
Baltimaad või Balkan?
Seega “pronksiööle” järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Miloševiƒi väidetest, et Kosovo puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja hüüatustele “äravalitud rahvast”, kes astub vastu oma saatusele . Tekkisid enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii Serbias, Horvaatias kui Bosnia -Hertsegoviinas tugeva “rahvusliku konsensuse ”, suurendas aga ühtlasi viha ja halvakspanu “mitteserblaste” vastu ning see viis Kosovo provintsi autonoomia kaotamiseni, koonduslaagrite ja etnilise genotsiidini. Nagu osutab Heather Rae: “Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu.”5
Seesama enesehaletsus, pilt “vaprast Eestist, kes ometi julges selja sirgu ajada”, “Euroopast, kes meid ei mõista”, “unikaalsest ajalookäsitlusest” ning mõtete ja kavatsuste omistamine teisele etnilisele kogukonnale ilma mingisuguste reaalse aluseta toimus kahjuks ka Eestis. Õnneks ei võtnud ükski poliitik Miloševiƒi positsiooni.
27. aprilli Eesti Päevalehe arvamusküljelt leiab kahe kolumnisti artiklid, mis väärivad mõlemad tagantjärele tsiteerimist:
“EL-i võimetus midagi ette võtta on paljuski temasse sisse ehitatud. “ Postmodernse ”  organisatsioonina eelistab EL alati konfliktile koopteerimist. Konflikti korral kujuneb ühenduse moto – “Ühtsus paljususes” – automaatselt ummisjalu tormamiseks madalaima ühise nimetaja suunas. Venemaa osas on selleks praegu vaikus , silma kinnipigistamine, pealesunnitud pimedus. Madalaima ühisnimetaja automaatsust aitaks väärata kaks asja: terav ajalooline mälu ja/või visiooniga juhid. (…) Kuni EL-i “moraalne mädanik” kestab, määndab
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Tänu kellele pole meil kodusõda #1 Tänu kellele pole meil kodusõda #2 Tänu kellele pole meil kodusõda #3 Tänu kellele pole meil kodusõda #4 Tänu kellele pole meil kodusõda #5 Tänu kellele pole meil kodusõda #6 Tänu kellele pole meil kodusõda #7 Tänu kellele pole meil kodusõda #8 Tänu kellele pole meil kodusõda #9 Tänu kellele pole meil kodusõda #10 Tänu kellele pole meil kodusõda #11 Tänu kellele pole meil kodusõda #12 Tänu kellele pole meil kodusõda #13 Tänu kellele pole meil kodusõda #14 Tänu kellele pole meil kodusõda #15
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-09-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 7 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kairinurk Õppematerjali autor

Lisainfo

kodusõda
ajalugu , kodusõda

Mõisted

Sisukord

  • Mida oleks saanud teha?
  • Baltimaad või Balkan?
  • Postimehes
  • Miks meil ei ole siis kodusõda?
  • Emotsioonid võidavad mõistuse
  • Kes vihkab Eesti riiki?
  • Jõudemonstratsioon
  • versa
  • Pronksmees kui sümbol
  • Jumalate sõda
  • Vastandamise strateegia jätkub

Teemad

  • Tänu kellele pole meil kodusõda?
  • Eesti Päevalehe
  • Eesti Päevalehes
  • Postimehe
  • Eesti Ekspressi
  • Ühiskondliku Lõhe Sihtasutus
  • Vremja
  • vice
  • Patriot Act

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
147
docx
Eesti XX sajandi algul
52
docx
Lääne-Euroopa Suurriigid
176
doc
Nõukogude Liidu ajalugu osa 2
89
doc
Ajalugu
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu
95
doc
Mein Kampf
116
doc
Vanaaeg





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !