Kas Eestis austatakse inimõigusi? (0)

Kas Eestis austatakse inimõigusi?
Meenutades möödunud raskeid ajajärke Eestis ning seda, kuidas meie esivanemaid kui loomi adra ette rakendati, kerkib tahestahtmata esile salapärane vimm. Aastasadu , kui mitte tuhandeid on eestlased olnud kannatajada, kellelt on võetud suur osa varandust ning hinge jäetud parandamatud haavad. Nüüd on aga saabunud aeg, mil seadusega on kõik inimesed kõigiga võrdsed. Peab see paika või on see paratamatu illusioon? Kas riik on andnud endast parima , muutmaks Eestit riigiks, kus on hea elada?
Nüüdseks, kus ollakse kätte võidelnud iseseisev, omaenda riik, on inimestele antud palju vabadusi. Taasiseseisvunud Eesti järgsel generatsioonil on raske seada ennast olukorda, kus ei oleks usu-, sõna-, mõtte- ega liikumisvabadust. Ohjasid on kõvasti lõdvendatud: inimesed võivad minna kuhu süda soovib, avalikkuse ette võidakse tuua kõige kriitilisema sisuga kirjatükid, välja võib öeldakse kõike, mida sülg suhu toob. Kes seda takistab? - Talitatakse ju siiski seaduse alusel. Arvukad igasuguseid vabadusi puudutavad juhtumid näivad puuduvat. Pigem jääb selline mulje, et paljuski võetakse kriitikat kui edasiviivat jõudu, mille pärast ei põeta.
Küll aga tuleb suure tõsidusega vaadelda tapmisi. Julgen arvata, et üks tuntuim inimõigus on, et inimesel on õigus elule. Teiselt poolt jääb aga mulje, et see nii ei ole, sest see on läbi ajaloo olnud üks enim rikutud inimõigus. Mille üle meil, Eestis elavail inimestel, rõõmu tuleks tunda on asjaolu, et ligi kaks dekaadi on mõrvade arv pidevalt langenud. Sellega seoses kerkib esile vastuolu, et Eesti on alkoholi tarbimiselt maailma tipus. Nimelt näitab statistika, et üle poolte tapmiste pannakse toime joobes inimeste poolt. Põhjapanevaks on ka fakt, et ligi 90% mõrvaritest kuuluvad alamklassi. See näitab, et midagi inimeste sotsiaalses võrdväärsuses on paigast ära.
Paljudele inimestele, kes näevad kurja vaeva tööl käimisega, et ära elada – need ei pea olema tingimata alamast klassist –, süstib riigi majanduspoliitika aina ebausku. Hulgaliselt on tekkinud riigiettevõtteid, mille juhid saavad kolossaalselt suuri summasid. Hetkeseisuga on Eesti keskmine kuupalk ligi 900 eurot. Vastukaaluks sellele sai näiteks Estonian Airi endine juht Tero Taskila ühes kuus 33000 eurot – seda töö eest, mis tootis kahjumit. Ta tegi tööd umbes neljakümne keskmise inimese eest. Ühelt poolt on näha olemasolev majandusliku ebavõrdsuse lõhe. Teisalt ei saa mainimata jätta, et mõni riigiametnik on selle olukorra parandamise võtnud endale südameasjaks. Oktoobri lõpus 2012. aastal esitas Keskerakond eelnõu, mis jõustumisel piirab riigiettevõtete juhtide palka presidendi ametipalgani ehk 6000 euroni kuus. Võib-olla tunneb mõni teine riigi palgal töötav ametnik ennast selle kehtestamisel paremini.
Erinevate indiviidide puhul saab välja tuua liigse üldsuse huvi, mis nende isiklikku elu kurnama hakkab. Selgesõnaliselt on sätestatud, et inimesel on õigus isiklikule ja perekonnaelule. See aga ei häiri kõmulehti, kes kuulutavad igat asja, mida kuulsused korda saadavad . Peaagu iga päev leiab näiteks Elu24 portaalist kellegi alastifoto, informatsiooni poeskäikudest ja kes kellest lahku läks. Taoline käitumine on labane , kuid nagu juba öeldud sai, valitseb Eestis sõna ja mõttevabadus. Küll aga ei pääse väljaanded alati kohtumõistmiseta.
Meeleavalduste koha pealt on Eesti suhteliselt rahumeelne riik, kuid täiesti käed rüppes lõppude lõpuks ka ei istuta. Kuigi eestlaste iseloom kord juba on selline, et valu kannatatakse ära, kulmineerub see sellega, et kõik kannatused elatakse välja. Võttes kasvõi Mahtra sõja, millele eelnevalt vaevlesid talupojad oma isandate karmide seaduste all ning hiljem tahtsid mässuga sellele lõppu teha. 21. sajandi Eesti olukord ei erine sellest ajaloolisest seigast eriti palju. Hilisemate tähelepanuväärsemate demonstratsioonide esindajad on õpetajad ja arstid, kelle nõudmised enam-vähem täideti. Siit ka järeldus: kui miski on vastumeelne, tuleb asja arutada ning olukorra parandamiseks midagi ette võtta.
Üldsuse silmis olid need kaks streiki vastuvõetavad, positiivselt meelestatud. Tihtipeale häirib paljusid mõne inimese erinev maailmavaade või elukäsitlus. Arvukalt on olnud juhtumeid diskrimineerimisest, mis tulenevad usust või orientatsioonist. Hulgaliselt on erinevaid paraade. Mille poolest on homode paraadid teistsugused ? Siinkohal tulevad mängu maailmavaadete kokkupõrked – mis ühele sobib, see teisele ei sobi. Kuid seadus ütleb, et igal kodanikul on õigus saada kaitset julma ja alandava kohtlemise eest. Seega on inimese häbistamine igati karistatav .
Sageli on näha, et eestlased ei tunne ennast oma kodumaal kui ainsat rahvast. Konfliktid vene keelt kõneleva elanikkonnaga ei ole midagi imekspandavat. Oma koht selles loos on ka ajalool. Venelased valitsesid Eesti territooriumi karmikäeliselt üsna pikka aega ning sellest on jäänud eelarvamused ka Eesti venelastest, kelle jaoks Eesti on samahästi kodumaa. Seda eestlaste ja venelaste vahelist pinget sobib ideaalselt iseloomustama 2007. aastal toimunud pronksiöö. Rahutuste ajendiks oli iseenesest lihtsakoeline pronkssõduri teisaldamine, kuid asi puhuti erakordselt suureks. Tänu teema üle forsseerimisele sai sündmus nii negatiivse ja vägivaldse värvingu, kui see üldsusele teada on.