Surm
Elu paratamatuks osaks on suremine ning me mõtleme kas tahame või ei, surmale küllaltki
tihti. Suremist pealt näha on vaimselt vägagi traumeeriv. Seetõttu
peavad just sõdurid olema vaimselt väga tugevad, sest sõja käigus
võivad hukkuda nende sõbrad ning tuttavad. Mille eest on sõdurid
valmis surema?
Surrakse mõne olulise
eesmärgi nimel. See tähendab seda, et inimesed on valmis loovutama
oma elu mõne tähtsa eesmärgi nimel. Sõdurid lähevad sõtta teadmisega , et nad on valmis hukkuma oma riiki kaitstes ning seda
peetakse vägagi üllaks tegevuseks. Nagu ka Remarque "Läänerindel
muutuseta" raamatus läksid alles kaheksateistkümneaastased
noored poisid rindele ning nad leppisid ning olid valmis teadmisega,
kamp. Sellesse keerisesse sattununa polnud kellelgi lihtsat väljapääsu. Nad olid kurnatud ja tülpinud ning ainus, mis neid tegutsemas hoidis, oli tahe elada. Nad teadsid, et nende võiduvõimalused on kehvad, sest vastaste varustus ja tehnika olid ilmselgelt on paremad. Ülekoormatud suurtükitorud tulistasid nii suure hajuvusega, et sageli sadas mürske oma kaevikutessegi (Remarque 1983: 63). Siiski ei karda keegi ka surma, sest surm valitseb rindel igal pool ja sellega oldi juba harjunud, kuid vaatamata sellele vajutas järjekordse langenud kamraadi surm südamele pitseri, mis jäi sinna alatiseks. Noorukid harjusid nii surma kui haavatutega, kuid ei mõistnud, kuidas selline koledus võimalik on. ,,Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. [---] Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud kui midagi taolist on
Raamat olmis esmakordselt 1946. Aastal ning eesti keeles 1976. 8. „Elusäde“ on pühendatud kirjaniku varalahkunud õele. Romaanis väljendab kirjanik varjatult oma täielikku pettumust, kaotusevalu ning enesesüüdistust juhtunu pärast. Romaan ilmus esmakordselt 1952. aastal. 9. „Aeg antud elada, aeg antud surra“ ilmus esmatrükis 1954. Aastal. Raamat räägib noorest sõdurist, kes saabub tagasi kodulinna ja avastab, et kõik on kadunud. Surm ja meeleheide võtavad maad ent ometi on noormees suuteline säilitama inimlikkuse. 10. „Must Obelisk“ ilmus Remarque’i sulest 1956. aastal ning eesti keeles 1992. aastal. 11. „Taeval ei ole soosikuid“ ilus esmakordselt 1961. aastal ning see räägib üksiku võidusõitja ning surmava haiguse käes kannatava naise üksteiseleidmisest ning armumisest. 12. „Lissaboni öö“ ilmus 1962
LÄÄNERINDEL MUUTUSETA Erich Maria Remarque Referaat SISUKORD SISSEJUHATUS.............................................................................................. 3 I PEATÜKK.................................................................................................... 4 II PEATÜKK................................................................................................... 5 III PEATÜKK.................................................................................................. 7 IV PEATÜKK.................................................................................................. 9 V PEATÜKK................................................................................................. 11 VI PEATÜKK................................................................................................ 13 VII PEATÜKK.............
Nii näiteks lühipoeem ,,Leib" ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikkust. Erilist tähelepanu pööras ta teose vormile ja keelele, saavutades seal alal suure meisterlikkuse. Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osaks saanud umbusaldus. Neil aastail tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlked ja värssromaani ,,Jevgeni Onegin" eestindus, mida peetakse Eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu ,,Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. ,,Tähetunnis" ületas autor traagilise
Kogu tema jutuloomingut läbis pessimism. Tema tegelased olid passiivsed, tahtejõuetud, sünges meeleheites ja depressiivsed, nad ei sobitunud sellesse maailma, aga nad ei tahtnudki selle maailmaga suhestuda. Poe ise on öelnud ,,Parim, mida inimestele võib soovida, on üldse mitte sündida." Hirmu ja õudusjuttudes võib teda pidada niinimetatud gooti õudusjutu traditsiooni jätkajaks. Gooti õudusjutud need keskaegsed õudusjutud. Läbivateks teemadeks on õudus, surm ja kannatus. Surm on üldse selline vabastaja, toob piinatud kehale oodatud rahu ja puhkuse momendi. Meelisteemaks oli elusalt matmine. Novellide pealkirjad on üsna tihti väga otse pahaendelistele sündmustele viitavad. Tihti ründasid tegelasi kõikvõimalikud koletised, nad langesid meresügavustesse, keskaegsed vangikongid, kus ruumid tõmbusid kokku, peale selle, et see ruum muutub kitsamaks. Novellide peategelaseks oli tihtipeale romantiline noor naine.
näinud. Albert hoiab last, mängitakse kaarte..ja ongi läbi. Jagavad neile vorstiviile, mees ja naine säravad ja on rõõmsad. Mõni nädal hiljem, tuleb ikkagi Albertil ja Paulil eraldi minna. Albert saadetakse proteesimisosakonda, Paul saab kosumispuhkust ja läheb koju. Seekord on kodus veelgi raskem, ka ema on haigem. Peagi vajatakse teda rügementi ja ta lahkub. Hüvastijätt sõbra Alber Kroppiga on raske, ent aja jooksul õpitakse sedagi kroonus. 11. ptk On kevad, puud on rohelised. Surm on lihtsalt üks asi, millega toime tulla. Nende mõtted on head, kui nad puhkavad ja surnud kui nad võitlevad. Rindel ei eksisteeri meestel muud kui elu ja surm. Nad on sõdurid, kamraadid ja see on ka kõik. See hoiab neid koos. Deterning igatseb koduseid kirsiõisi, Paul kahtlustab, et ta võib põgeneda, et öö otsa üleval olles, ei teinud Deterning midagi. Kuid järgmisel hommikul selgus ikkagi, et ta oli kadunud ja militaarpolitseipoolt kinni püütud, muud ei teatud.
Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda. Tiina surm Marguse käe läbi teose lõpus on ülistuseks armastusele. Armastusele, mida polnud suutnud hävitada küla moraal ega sundabielu kütked. Surma palge ees toob armastus peategelastele vabanemise. Põhiprobleemid: 1 Kas Tiina on tegelikult libahunt? 2 Kas armastuse nimel on kõik lubatud? 3 Miks osutus Marguse puhul kodust ja vanematelt päritud elutunne tugevamaks? 4 Kas põgenemine on lahendus? Draama "Libahunt" räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk
Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda. Tiina surm Marguse käe läbi teose lõpus on ülistuseks armastusele. Armastusele, mida polnud suutnud hävitada küla moraal ega sundabielu kütked. Surma palge ees toob armastus peategelastele vabanemise. Kitzbergi draamaloomingus on õnnestunult liitunud rahva elu tundmine ja sügavamõttelisus. Kirjaniku loodud Tiina, "Kauka jumala" Mogri Märt jt kujud kätkevad endas suuri üldistusi. 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast
Kõik kommentaarid