Lühikirjeldus: Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas. Semiootikud on küsimusele lähenenud järgnevalt: Kirjanduslikud epohhid. Kirjanduse ja ajaloo suhe. “Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised Kirjandusajalugu kui konstrukt. Aristotelese poeetika. määratlused. Luuleanalüüsi põhimõisted, mh meetrika, stroofivormid, Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning luulekeele iseärasused. Draamaanalüüs: põhimõisted. Klassikalise vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele.
Kirjandus on ka teatud süsteem Intertekstuaalsus Ka kirjanduse lugemine (retseptsioon) moodustab traditsiooni, hoolimata erinevate tõlgenduste põhimõtteliselt lõpmatust arvust 9. Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? - Mida tahab autor meile teada anda? Kas tekst on autori läkitus? - Reeglina siiski eristatakse teksti intentsiooni autori intentsioonist; Tekst annab tunnistust oma loomeprotsessist. 10. Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete. Tooge näiteid. - Poeetika - õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Normatiivne poeetika toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma.( Horatius (65-8 e.Kr.) Läkitus Pisodele, mida hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica'ks) - Deskriptiivne poeetika kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab
Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi. Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Retoorika Retoorika `ars bene dicendi', väitluskunst, kõnekunst. Retoorika alged juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreekas demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu, kujunes süsteemiks. Aristoteles, Cicero, Quintilianus. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (formaalloogiline mõiste, praegu ka konkreetse sisuga klisee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid. Esteetika - kirjandus kui kunstiliik Kr keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi
A) Liigitamine taseme põhjal. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, mis on midagi "ülevat", ja ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse zanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm. B) Kirjanduse funktsionaalne liigitus. Belletristika (mis jaguneb: eepika, lüürika, draama), esseistika, teaduskirjandus, aimekirjandus, õppekirjandus, ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Mis on poeetika? Millised on poeetika liigid? Poeetika on õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärastustest ja väljendusvahenditest. On poeesia teooria. Normatiivne, deskriptiivne, immantentne poeetika. Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad zanrid? Kuidas ja miks kasutab Aristoteles oma poeetikas mõistet mimesis? Kõige olulisemaks zanriks pidas Aristoteles tragöödiat. Võtke oma sõnadega kokku Aristotelese poeetika viis esimest peatükki.
1. Taseme põhjal: Kõrge - keskmine - madal kirjandus. See puudutab kirjanduse zanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm. Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis on erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides erinev. 2. Funktsiooni põhjal: Belletristika (ilukirjandus) Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks, draamakirjanduseks. Esseistika, Teaduskirjandus, Aimekirjandus, Õppekirjandus, Ajakirjandus, õigusalane kirjandus. 17.Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete. Tooge näiteid. Poeetika on õpetus luulekunstist (selle vormidest, seaduspärasusest, olemusest ja mõjust). On normatiivne ehk reegleid ette kirjutav poeetika ning deskriptiivne poeetika, mis kirjeldab olemasolevat ning tuletab sellest seaduspärasusi. On veel immanentne (sisemuses olev/sisule keskenduv) poeetika. 18.Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on tegemist? Normatiivne poeetika. Käsitleb süstemaatiliselt poeesia probleeme
jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta, vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Hiljem on mõjukas olnud Aristotelese rõhutatud katarsis. Platon leiab, et igasugune kujutav kunst püüab tekitada mingisugust nähtavat või tunnetatavat tulemust ja esitada seda kui tõde. Kui mingid jäljendused on tehtud väga veenvalt, siis inimene hakkab uskuma, et need ongi tõelised ja sattub nende mõju alla. See tähendab, et ta ei kasuta enam
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63–65, 111–135 T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine
Kõik kommentaarid