Kuidas
ühiskond on enda kanda võtnud perekonna ülesanded
Kumb on olulisem tänapäeva lapsele Eestis, kas kool või kodu? Kust
saab laps olulisema kasvatuse? Kodus on laps sündinud ja sellest
saati on talle hakatud õpetama eluks vajalikke kombeid ning oskusi,
näiteks kuidas toitu süüa, vett juua, tualetis käia, kõndida,
rääkida – just selliseid toiminguid , mida me kõik tänapäeval
teeme ja peame täiesti elementaarseks. Noorukitele on see kõik juba
muidugi hästi selge. Kuid mida enam käib õpilane koolis, seda enam
hakkab kodu tähtsus vähenema tema silmis . Tarkust saab ta juba
koolist ning ei pea enam kodust saadud õpetusi vajalikuks.
Koolis
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-12-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Milka
Õppematerjali autor
..................................................................................................16 SISSEJUHATUS Suure osa oma aktiivsest ajast veedab laps väljaspool kodu ja perekonda. Sellest hoolimata on perekonnal ja kodul tähtis roll lapse arengus. Laps sünnib perekonda. Perekond ja kodu on talle esimeseks kasvukeskkonnaks. Samuti on lapse kõige lähem sotsiaalne keskkond tema perekond. Lapse emotsionaalne kasvatus algab perekonnas. Tundekasvatuse sügavus ja mõju oleneb sellest, kuidas vanemad oma lastega suhtlevad ning mida nooremad on lapsed, seda enam on nad seotud perekonna ja vanemate mõjutustega. Pered on oma lastele elukeskpunktiks. Pered on oma laste eest hoolitsejateks, otsustajateks ja õpetajateks. Lapsed saavad peres psüühilise, emotsionaalse ja arengulise heaolu ja pered on esmased laste õpetajad. Oma töös ma annangi ülevaate kodust ja perekonnast kui lapse arengu esmatähtsast mõjutajast. 2 1
Kodu ja keskkonna mõju Perekond on lapse ja nooruki psüühilise arengu tähtsaim keskkond. Perekonna erakordne tähtsus väljendub selles, et inimese võime ennast teostada ja luua olulisi inimsuhteid on alati seotud peresuhete ja perekonnasisese vastastikumõju iseloomu ja vormidega. Arusaamad perekonnast, mis on perekond ja kes sinna kuuluvad, sõltub kultuurist ja ajastust. Funktsioneerivas perekonnas on reeglid ja kokkulepped ja neid järgitakse. Reeglid muutuvad koos laste kasvamise ja vajaduste muutumistega. Vajaduste korral arutatakse reeglite üle.
Need tegurid on omavahel vastastikku niivõrd põimunud, et neid ei ole võimalik üksteisest eraldada. Pärilikkust muuta ei ole võimalik, kuid õpetajad saavad sünnipäraseid eeldusi korrigeerida kasvatuse ja soodsa keskkonna abil. Elame kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus perekond oma väärtusi ümber hindab. Osades perekondades on tunda sotsiaalseid pingeid, teistes valitseb sotsiaalne tasakaalukus. Venemaa sotsioloogid väidavad, et nende ühiskonnas väärtustatakse järjest vähem perekonna rolli. Tegelikult on aga perekonna sotsiaalsel toimetulekul ja suhetel oluline roll lapse arendamisel koolieelses eas (Arnautova 2004). Eeltoodust võib järeldada, et kõik ühiskonna mõjud jõuavad lapseni läbi perekonna, perekonna arusaamadest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Perekond on kui kultuurikandja, kes esimesena lapsele ühiskonnas kehtivaid kultuurinorme vahendab, et perekond on nii kultuuritarbija kui ka looja. Vanemad mõjutavad oma last iga kooselatud tunni ja päevaga,
Venemaal ja alternatiivpedagoogikad (Steiner, Montessori ja Freinet) Kesk-Euroopas. Tagantjärele on kõike seda nimetatud lapsekeskse kasvatuse esimeseks laineks (Hytönen 1993). Lapsekeskse kasvatuse teine laine Teise laine algusaastateks loetakse II maailmasõja järgseid aastaid ning tagantjärele on seda nimetatud romantilise lapsekesksuse ajajärguks. See oli idealiseeritud liialduste aeg. Ühel pool oli laps oma süütuses ja headuses, teisel pool ühiskond oma kurjuses ja valskuses. Antipedagoogika ja must kasvatus Kesk-Euroopas, informaalne kool Inglismaal ning vabakooli liikumine ja avatud kasvatus Ameerikas ongi selle ajajärgu sünnitised. Antipedagoogika ja must kasvatus A. Milleri, E. Braunmühli, H. Kuppferi ja I. Illichi arvates ei ole kasvatuse lähtemõtted mitte kunagi õiged olnud, sest lapsepõlv on unikaalse väärtusega, mistõttu praegust hetke ei tohi
Sotsiaal-Humanitaarinstituut Õigusteaduskond Kristine Kuusik Lapse õigused ja kohustused Eesti Vabariigis Kursusetöö Juhendaja: Lembit Allingu Tallinn 2010 Sisukord Lapsed on meie tulevik ja lootus helgema ühiskonna loomiseks ja hoidmiseks. Seega kasvatame me oma lastest tuleviku ühiskonna alustalasid. Et ühiskond tuleks terve ja et riik hoiaks haritud inimeste eestvedamisel heaoluühiskonnamärki on lapse kasvatamisel kaks olulist rolli: vanematepoolne kasvatus kooskõlas lapse õiguste ja kohustustega, mis tulenevad seadustest ning nende seaduste rakendamine lapse terveks ja inimlikuks kasvatamiseks lähtuvalt perekondlikest traditsioonidest ja üldtuntud tavadest. Minu valitud kursusetöö teema on väga aktuaalne hetkel kahel põhjusel: järjest enam
kehavigastus, või juhtum on lõppenud lapse surmaga. Emotsionaalne ja psühholoogiline vägivald lapse suhtes on meie seadustes sanktsioneerimata. Antud töö annab ülevaate laste väärkohtlemise liikidest ning nende esinemisest perekonnas ja koolides. Samuti räägin nii vaimse- kui ka füüsilise vägivalla tagajärgedest. Oma töös pakun võimalusi, mis parandaksid kodust atmosfääri või koolide olukorda ning mida peab tegema inimene vägivalla ohvriga tegelemisel- millist abi ja kuidas tuleks osutada. Materjali antud teema kohta on suhteliselt palju, kuid kahjuks juba tänase päeva seisuga natukene aegunud. Hästi palju leidub ettekandeid rahvusvahelistelt lastekaitsealastelt konverentsidelt. Probleemseks osutus vägivalla defineerimine, sest kõikides allikates, mida kasutasin, oli sellele erinev määratlus. Probleemi seletati ka läbi mitmete aspektide- hästi palju kohtas perevägivallaga seotud materjali, kuid nendes teostes oli põhirõhk
Väärtuskasvatus on protsess, mille käigus kujundatakse sihipäraselt kellegi väärtushoiakuid. Laiemas tähenduses loetakse väärtuskasvatuse alla kõik see, mis mõjutab inimese väärtushinnanguid ja hoiakuid. Väärtuskasvatusest räägitakse enamasti hariduse kontekstis, pidades silmas õpilastes teatud hoiakute ja hinnangute kujunemise toetamist. Väärtuskasvatus kui selline on mitmeetapiline protsess. Esimene etapp on selleks, et õpilane õpiks enda ja teiste väärtusi tundma ning neid omavahel kõrvutama. Teisel astmel teeb ta endale selgeks, miks ta hindab just neid väärtusi ja mis nende väärtuste järgi elades on tulemuseks talle ja ka ühiskonnale tervikuna. Mis on hariduse eesmärk? Arvan, et tähelepanu pööramine koolikultuurile on see, mis Eesti hariduselus puudu jääb. Oluline on, kuidas mõistetakse kooli missiooni. Kuid paraku minu arvates seda Eesti koolides ei mõisteta
Koos kasvamine – see on ühine maailma tõlgendamine ja kujundamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimaluste vastu.Vabakasvatus kui meetod annab vabaduse lapsele, mitte teda kasvatavale täiskasvanule. Sellega koos käivad nii väärtused kui vastuolud. Olulisim erinevus vabakasvatuse ja mitmete teiste kasvatusmeetodite vahel on, see, et ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammut tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja milline käitumine on aktsepteeritav, tagab toimetuleku. Lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine toimub kaudselt. Laps tunneb end vabana, ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Laps peab kõik ise ära proovima, areng ja õppimine toetub lapse kogemustele. Selle aluseks on lapse ja vanema vaheline sügav usaldus. See tekib ainult siis kui lapsevanem pühendab lapsele enda aega ja on suure kõrvana olemas kui vaja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid