50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Raid0
Õppematerjali autor
normatiivne eetika Milline on õige valitsemisvorm? meta-eetika (demokraatia, aristokraatia vms) rakenduseetika Mis on vabadus ja kui palju vabadust peaks indiviidil olema? Mis on õiglus ja milline on õiglane hüvede Peamised küsimused: jaotus ühiskonnas? N-eetikas: Kas teo (nt valetamine) moraalsuse üle Kas ja mis alusel tohib sekkuda teiste riikide otsustamisel on olulised teo tagajärjed või on mingid teod siseasjadesse? iseenesest õiged/ebaõiged? Kas ja mis alustel peaks jagama M-eetika: Kas moraaliotsustused on tõeväärtusega? Kas ja
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
- Filosoofia ei paku taevalikke ilmutusi, valmiskujul tõdesid, mida kahtluse alla ei seata. - “Sokrates ei andnud oma õpilastele edasi dogmasid ega õpetussüsteeme, ei lunastust ega pääsemist. Sokrates ei nõudnud oma järgijatelt usku mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.” 5. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Konstrueerige näide. “Üks kasulik võte, mida õpetab filosoofia, seisneb kõikide probleemide teisendamises konkreetsest vormist abstraktsesse.” Bertrand Russell (1994) -“kui me … konkreetsed probleemid asendame ühe abstraktse probleemiga, milles nende rahvaste või kogukondade
Sellest järgnes tema tuntud ütlus, mille kohaselt inimese subjektiivsus on igasuguse teadmise alus: ,,Inimene on kõige asjade mõõt, 5 olenemata, et nad on, ja olematute, et nad pole". 5 Sofistika avaldas järgnevale, Kreeka klassikalise ajajärgu filosoofidele nagu Sokratesele, Platonile ja Aristotelesele suurt mõju. Sokrates (469 399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod)6, nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse
Käbinääre oleks see koht, kus kaks substantsi teineteisega kokku saavad. See aga pole mingisugune lahendus. Küsimus taandub sellele, kuidas mitteruumiline, mittemateriaalne vaim saab põhjuslikult mõjutada ruumilist, materiaalset kilpnääret. Üks võimalus probleemi lahendada on väita, et põhjuslik vastasmõju keha ja vaimu vahel on sui generis: n.ö. unikaalne, eriline põhjuslikkuse liik- mitte see ,,naturaalne" põhjuslikkus, mis esineb materiaalses maailmas. Prantsuse filosoof Nicolas Malebranche pooldas seisukohta, mida nimetatakse okasionalismiks (ld occasio ´juhus´, ´juhtum´, ´ajend´). Ta arvas, et hinge ja keha vahel ieo le mingeid põhjuslikke seoseid. Malebranche seletas nimetatud seaduspära Jumala sekkumisega. Keha ja hing on omavahel kooskõlas tänu sellele, et Jumal neid pidevalt kooskõlastab. Ka siin jäi probleem lahendamata. Probleem seisnes selles, kuidas saab miski,
Ma usun, et vähemalt mõnevõrra, olen selles pingutuses esmärki saavutanud ning et olen taastanud sajandite ebaselgusest selle valgustatud laadi eksistentsi olulised elemendid mida Pythagoras nimetas ''filosoofiliseks eluks''. Kui, nagu Platon on üllalt kirjutanud, on filosoofia suurim hea mille jumalad eales inimestele on andnud, sellele järgneb loomulikult, et selle valdamine annab suurima rikkuse mida keegi suuteline koguma on. Ainult filoosoof on tõeliselt suur, ainult filosoof on suuteline olema tõeliselt hea, ning filosoofia üksi panustab seda surematust mis peab olema lõpuks iga inimese otsing. Sa võid loomlikult küsida mida ma filosoofia all mõtlen, kuna on ilmne, et minu selle sõna kasutus ei populaarse kontseptsiooni järgi. Sõna filosoofia, kasutas esmakordselt Pythagoras, suurim Creciani Pühendunutest, kellele omistati selle termini loomine. Sõna ise tähendab; Sõprust tarkuse vastu või tarkusearmastust
kui läheb asi liiga vabaks siis ei suuda kiireid otsuseid teha "Kes ei tee halba sel pole vajadust seaduse järele" inimene kes ei riku seadusi ei vaja ka neid "Kui ma pean kas ise halba tegema või laskma endale halba teha siis eelistaksin lasta endale halba teha" "Nauding on kohutav kiusatus" "Kui ma midagi ei tea siis ma ei väida end seda teadvat" tegeleme asjadega mida oskame Platoni õpetus On idealistlik filosoof, Maailm meie ümber ei ole tõeline, seda ei eksisteeri Tegelikult eksisteerivad eidosed ehk ideed, millele võlgnevad oma olemasolu meeltega tajutavad asjad On mittemateriaalsed vormid, muutumatud, surematud ja igavesed, saame tajuda üksnes mõistusega Iga materiaalne asjade liik vastab vastavale ideele Ideed olid juba enne asju olemas ja nad on inimmõistusest sõltumatud, ideest kõrgeim idee on hüveidee=saab samastuda üksnes jumalusega
inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta. Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid