10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2010-05-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
12 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Annette Kirotar
Õppematerjali autor
Ma ei teadnud, mida teha, kuna ma olin meeleheitel! Ma olin ju oma sõnadega tapnud Johni, preestri, Kristiina ja Greete! See oli katastroof!!! Ja nüüd see tulekahju, mis ma tegin!! Ma pean vist koju minema. Ma lonkisin koju. Oli juba pime. Ma olin juba kaua kodust ära olnud. Kui Stiiv-Maikel elutoast ukse kriiksu kuulis, jooksis ta ukse juurde. "Jasmiin, me ootasime sind! Miks sul nii kaua läks?" küsis ta murelikult. Ma ei öelnud kindluse mõttes midagi. Muidu jälle saadan kellegi surma. Ma läksin trepist üles oma tuppa. Õigemini, minu Stiiv-Maikeli tuppa. Ma heitsin voodile pikali ja nutsin paar näotäit. Siis aga rahunesin ja panin teleri mängima. Enda kahjuks tulid sealt just uudised, aga ma otsustasin need siiski ära vaadata. "Äsja kadunud Pitsabaari omaniku baar tulekahjus! Täna süttis ähmastel oludel Leindholdi pitsa tagaruum, milles hukkus kaks inimest. Pritsimeestele tegi see muret, et mõlemad sissepääsud olid suletud. Selleks, et sisse saada,
ebamäärase kujuga, aegamisi aga – vaevu märgatavalt, nii et mu mõistus algul tõrkus seda tunnistamast – omandas see lõpuks rangelt selged piirjooned. See kujutas nüüd riistapuud, mille nimetamine mind hirmust võbisema ajab, ja seetõttu ma peaaegu jälestasin ja kartsingi seda looma ja tahtsin sellest monstrumist vabaneda, kui ma vaid oleksin julgenud – sel oli nüüd, uskuge mind, ühe võika – ühe kohutava asja kuju – VÕLLA kuju! – oo Hirmu ja Roima, Agoonia ja Surma kohutav masinavärk! Ja nüüd olin ma tõesti viletsaim kõigist viletsaist inimolendeist. Ja mingi mõistuseta elajas, kelle suguvenna olin põlastavalt hävitanud, see mõistuseta elajas valmistas mulle – mulle, Suure Jumala kuju järgi loodud inimesele – nii palju talumatut vaeva! Oh häda! ei päeval ega öösel tundnud ma enam puhkuse õnnistust! Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel aga võpatasin iga tund kirjeldamatust
Kogu õhkkond oli roojane ja rõve ning ainult Jeesuse lähedus hoidis mind laushirmus kisendamast. Oh jaa, kõik mu viis meelt olid olemas ja ma võisin kuulda, näha, haista, kombata ja isegi maitsta selles paigas olevat kurjust. Mu meeled olid saanud koguni veelgi tundlikumaks, nii et see hais ja sopp tegi mu peaaegu haigeks. Karjed ja kõikvõimalikud helid täitsid tunneli, kui lähenesime selle alumisele otsale. Läbilõikavad kriisked tõusid pimedusest meile vastu. Võisin tunda hirmu, surma ja pattu igal pool enda ümber. Õhku täitis halvim lõhn, mida iial olen tundnud. See oli roiskunud liha lõhn ja see hoovas igast suunast. Iialgi maa peal polnud ma tundnud niisugust kurjust ega kuulnud nii meeleheitlikku kisa. Peatselt võisin veenduda, et see oli surnute kisa ja et põrgu oli täis nende nuttu. Tundsin kurja tuulepuhangut ja eestpoolt lähtuvat kergelt imevat jõudu. Otsekui välgusähvatused läbistasid pimedust ja heitsid seintele halle varje. Suutsin vaevaliselt
kaotanud. Kolmas päev- Tõe selginemine Kreon saabus minu juurde hommikuhakul. Ta tahtis teada, miks ma teda nii alusetult süüdistasin, kuid mina ei kahetse midagi. Usun, et Kreonil ja Teiresiasel oli kindel plaan mind hukka saata ning võim minu käest enda kätte võtta. Nüüd lõpuks saab mul selgeks, kui võlts võib olla ikka mõne inimese sõprus. Andestada Kreonile ma ei suuda, sest minu silmis väärib ta, vaid surma. Oi, milline reetur ta küll on! Loodan, et rahvas on kannatlik, sest varsti peaks välja tulema selle kuritöö süüdlane. Proovisin oma naisele Iokastele selgitada, et ta vend proovib mind hukka saata, kuid ta ei suutnud Kreonist midagi sellist uskuda. Iokaste ütles mulle, et ma prooviksin temaga ära leppida, alustades temasse uskumisega. Hakkasin naisukese käest pärima Laiose mõrva kohta. Iokaste rääkis, et Laiosele oli oraakel
Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja
Sisse minnes esimene asi mida ma näen: Meie kallis klassijuhataja on müüaks hakanud.Irw kas pole.Nh eh juba lähengi taharuumi silmi kontrollima. Ma pean pea panema kuskile armatuuri peale ning vahtima mingit majakest looduses.Vahepeal läheb see uduseks (rõve tunneb tekib). Nii nüüd ongi jõudnud kätte oodatud aeg. Oioi ma pean prillid saama. Issand ei jubal hoidgu. Kui aga sõnan et ei taha prille ja hakkan läätsesid kandma räägitakse pikka ja lai jutt miks ma ei tohi kanda. Esiteks mul pole veel silmad välja arenenud,teiseks ..pean aja kirja panema kus mis õpetatakse läätsesid kasutama ning kolmadaks need kahjustavad silmi. Ou mai kaad jumal ma ei taha ju prille. Koju minnes olin ma kõigi peale solvunud vihane ja kurb samuti. Miks on elu mu vastu nii ebaõiglane?? Kui nh see tuju läks mul varsti üle kui mu emps ütles et on olemas väga ilusaid prille (just nagu päikseprillidgi) äkki sobivadgi need mulle paremini kui loomulikult
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid