Top of Form
Bottom of Form
Tartu
Ülikool
Loodus-ja
tehnoloogiateaduskond
Geograafia osakond
Essee
inimgeograafias
„Koht“
Tartu
2010
Koht
ehk millegi asukoht ruumis. Sellel on tihti oma kindel tähendus, mis
talle omistatakse. Kõik inimesed on erinevad, seega erinevad ka
nende mõtted ja arusaamad seoses koha ja asukohaga. Üks kindel koht
õppimine kuuluvad kokku. Elamustepõhine kindla kohaga seotud õppetegevus Tegevusele suunatud kohaga seotud õppe fookuses on terviktunnetus, teemade ja ainete lõimumine, otsekontakt õpilase, õpetaja ning õppeobjekti vahel. See annab võimalused luua teadmiste omandamise tekstipõhiste ja tekstiväliste praktikate ja meelte vahendusel saadud kogemuste koosmõjus, kus füüsiline tegevus ja liikumine toetavad õppimist. Õppimise koht Tänapäeva laste ja noorte põhiline liikumistrajektoor on sageli kolmnurk kodu, ostukeskuse ja kooli vahel. Et inimeste tervis oleks tulevikus parem, kuidas saaks tuua maastiku kooli ja kool viia maastikule. Õues õppimine peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva ümbritseva maailma mõistmist, eriti laste ja noorte kaasamist keskkonnaga seotud problemaatikasse. Jätkusuutlik areng tähendab bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse edasiandmist järgnevatele põlvedele.
Õpetajad ja õpilased kasutavad õueruumi süstemaatiliselt nii töövahendi kui ka õppimise kohana. Õuekeskkond saab õppimisviisiks, õppeobjektiks ning osaks õppeprotsessist. See tähendab õppeprotsessi keskendumist nii osale kui ka tervikule, toimumispaigaks on nii õu kui ka siseruumid. Õuetegevusi on vaja õpetada juba koolitundides, et lastel oleksid algoskused. Õues õppimine peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva maailma mõistmist. Õppimise koht on loodus, kus tekivad tundmused, areneb mõtlemine ja ilumeel. Seal arendatakse värvi-, vormi- ja helitaju, mängitakse valguse- ja varjumänge, jälgitakse looduse rütmi, mis annab lapsele ainet mõtlemiseks ja võimaluse eneseväljenduseks. Õues õppides, tegutsedes ja mängides tekkinud raskused nõuavad pingutust, mis omakorda paneb lapsi arukalt vaatlema, mõtlema, juurdlema, valikuid tegema ja lõpuks ka otsustama.
uurida milline on hooldusvanemate perekonnas hooldamise ettevalmistus ja kust saadi vajadusel abi. 4 1 LAPSE KASVUKESKKOND 1.1 Kodu R. Cambell on kirjutanud, et kasvukeskkonna all mõistme sotsiaalkultuuri keskkonda. Lapse kasvukeskkond on aluseks pereliikmeile, lapses kujunevatele sotsiaalsetele väärtustele ja hinnangutele. Esmaseks keskkonnaks on kodu. Kodu tähendab lapsele vanemaid, õdesid-vendi, turvalisust ning soojust. Kodu on koht, kus rajatakse elu õnn ja õnnetus- määrates väikese inimese saatuse, mida tal tuleb kanda elu lõpuni (Paul&Grof 1997). Autori enda lapsepõlv möödus kuni viieaastasena ilma isata ja enamik aja oli hooldajaks vanaema. Viieaastasena hakkas autori ema elama koos uue elukaaslasega, kellest sai autorile kasuisa. Sealt peale muutus lapsepõlv pigem piinavaks kui helgeks. Sellega võibki kinnitada Pauli ja grofi sõnu, et kodu on koht, kus rajatakse elu õnn ja õnnetus-
Nii näiteks tõlgendatakse Ida- Aafrikas eurooplase käeviibet bussipeatuses lehvitamiseks, buss sõidab mööda, aga bussijuht lehvitab vastu. Ameeriklastele tähendab peanoogutus jaatust, inglased ja eestlased noogutavad selle märgiks, et nad vestlust jälgivad, kuid see ei tähenda veel öelduga nõustumist. Oma kultuuris oskame mittesõnaliste märkide järgi teise käitumist ette aimata. Etteaimamine tähendab aga turvalisust inimsuhetes ja kogu elus. Me teame, milline on meie koht teiste hulgas, mida meilt oodatakse ja mida ise võime oodata teistelt. Me võime peaaegu et lugeda teise mõtteid. Võõras kultuuris võib etteaimamisoskus täiesti kaduda. Näiteks häirib soomlase ja sakslase omavahelises vestluses sakslast soomlase vähene pilgukontakt. Pilgukontakti puudumist tõlgendab ta ebakindluseks: väikesed lapsed, kes on teinud midagi paha, ei usalda vaadata silma. Soome kultuuris väljendab aga pidev teise silmadesse vaatamine agressiivsust.
Koht on areen teadmise ja kogemuste hankimiseks, võimalus inimeste sotsialiseerumiseks ja sotsiaalseks uuenemiseks. Meie identiteet moodustub 3aspekti kaudu. Looduse, tähenduse ja sotsiaalsete suhetega. Yi-Fu Tuan määratles ,,topofiilia" kohaarmastuseks ja kiindumuseks, mida inimesed tunnevad teatud kohtade suhtes. Topofiilia toodab kohti inimeste jaoks. Linnade tähtsus sõltub sellest, et inimestel on erinevad emotsionaalsed sidemed füüsilise keskkonnaga. Koht on ka tähenduskeskus, mille on konstrueerinud kogemus. Koht on relatsiooniline ja mitmetähenduslik. Koha identiteet koosneb füüsilisest raamistikust, inimtegevusest ja koha tähendusest inimestele. Postmodernismi perioodil on koha autentuse probleem kasvanud ning koopiate üldistumine on viinud ka nn traditsioonilise linnamaastiku kriitikani.Eestis napib humanistliku linnageograafia arendajaid. Üheks huvitajaks teemaks on olnud pealinnade imagoprojektid (talve-, kevade- veinipealinn
Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond REFERAAT AINES INIMGEOGRAAFIA ALUSED KONTROLL JA VABADUS Mark Goodwin'i põhjal Juhendaja: prof. Rein Ahas Tartu 2011 Sisukord Sisukord....................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus................................................................................................................................ 3 1. Kontroll ja vabadus inimgeograafias........................................................................................ 4 2. Kontrolli ja vabaduse erinevad tahud .................................................................................................................................................... 7 2.1 Asukoha vabadused..........................
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia IDEAALNE RAAMATUKOGU Essee Tartu 2013 Järgnevas tekstis püüan teile luua võimalikult selge pildi, milline näeks välja minu unistuste raamatukogu eeldades, et kõik on võimalik ja vahendeid selleks on piiramatult. Olles seisukohal, et raamatukogu enda teenus kui selline on hetkel minu kui tavakasutaja jaoks Eestis üsna heal tasemel, keskendun oma kirjutises rohkem raamatukogu välisele küljele. Leian, et muuta tuleks pigem
Sapir-Worfi hüpotees: Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas, vaid on suuresti selles ühiskonnas valitseva keele meelevallas. Kaks keelt pole kunagi piisvaalt sarnased, et neid pidada ühe ja sama sotsiaalse reaalsuse esindajaks. Lisaks on eriti sotsioloogidele huvitav keele hinnanguline mõõde. Ühelt poolt keel kirjeldab ühsikonnakorraldust, teisalt taastoodab erinevaid eksisteerivaid norme. Nähtuste ja asjade nimetamine kannab endas tähendust sellest, milline on nende koht ühiskonna väärtussüsteemis. Keel on varjatud tähendustest laetud ning keelt kasutavad inimesed ei ole üldjuhul nendest tähendustest teadlikud. Medõde Esimees Ämmaemand IT-mees Lasteaiatädi Torumees Vanatüdruk Poissmees 8. Etnotsentrism ja kultuurirelativism. Kõik kultuurid on omavahel erinevad. Üldjuhul on inimestel kalduvus teisi kultuure kirjeldades ja hinnates neid võrrelda oma kultuuriga
Kõik kommentaarid